Ostu vajadus meenus mulle hilja õhtul paar tundi enne pakkumise lõppemist.
Eelmise nädala teisipäeval käisin Beritiga esimesel koolitusel.
Teemaks olid Austraalia veinid.
Mekkisime neid kokku 6 erinevat.
Koolituse koht on mõnus ja õdus.
Veidike naljakas ja omamoodi kogemus oli istuda vanaaegse polsterdusega tugitoolis.
Igastahes soovitan sinna kohale minna suts varem, siis saate endale valida kuninglikud tugitoolid istumiskohaks.
Seltskond oli meeldiv ja koolitajad niisamuti.
Aga nüüd asja, ehk veinide juurde.
Austraaliast, kui veini maailmast.
Jutu kirjutan mälu järgi ja vabas vormis. Kindlasti kubiseb faktivigadest ja muust sellisest mambo jambost.
Koolitaja sõnade järgi ei ole Austraalial pikka veiniajalugu.
Ometigi tuleb sealt häid veine ning asutaallastel pole kombeks ka järgida veinitootjate tavapäraseid tavasid.
Üheks tavaks on nt see, et vanas maailmas ei ole kombeks erinevate piirkondade veine segada.
Austraalias pole see aga sugugi tabu.
Kogu Austraalia veinimaailmast moodustab Hardys 40% kogu toodangust.
Kui toodi mõrvarid, vargad ja muud pahad tegelased Inglismaalt Austraaliasse nö vanglasse, siis paljud surid laeval, kuna nad jõid nö halvaks läinud vett.
Seejärel hakati neid jootma veiniga, säilitamaks võimalikult palju tööjõudu, kes asunduses suudaks tööd teha.
See veini joomine mõjus. Mõjus nii hästi, et tööd tehes aegajalt tegid vangid streike, nõudmaks hääd märjukest.
Veini istandite tekkimist soodustasid ka misjonärid ja kirikute teke. Sest mis kirik see ikka on, kui ei ole veini, mis kõiki õndsaks teeb.
(imelik, et vanasti nimetati viinauima õndsuseks...või tegelikult- tänapäevani tehakse ju seda)
Esimesed istandused tekkisid sadama lähedale. Peamine sadam oli Adelaini linnas. Sinna tekkisid ka esimesed veinitootmiskohad.
Üldiselt on siiski veiniistandused Lõuna-Austraalias. Mujal on siis liiga külm arvatavasti.
Niih vaatame siis mis kogu eelneva kohta arvab minu tark raamat.
Ehket nüüd midagi, mille faktid peaksid olema õiged ja kõigutamatud.
"Veini entsüklopeedia"
Veini on Austraalias tehtud peaaegu 200 aastat, kuid suuremahuliseks paisus veinitootmine alles hiljaaegu.Suurema osa veinidest valmistavad mõned suurfirmad, tahetakse eirata Euroopa traditsiooni ja valmistada regioonidevahelisi segusid (klapib! :), samuti rõhuasetuses tehnoloogilisele arengule.
Suurimad ettevõtted (Southcorp, BRL Hardy, Orlando Wyndham, Mildara Blass, Simeon Wines) toodavad 70% kogutoodangust.
Terve hulk kuulsaid keskmise suurusega tootjaid on ikka veel perefirmad, näiteks McWilliams ja Rosemount.
Ent kuigi Austraalias on praegu üle 1100 veinifirma, valmistab 98% neist kokku alla 5 protsendi maa veinitoodangust.*
Lõuna-Austraalias toodetakse üle poole Austraalia veinist.
Kas piilun ka netti?
no vaatame siis järele, mis vähemalt Eesti keelne tekst huvitavat pakub.
Lehelt nimega: http://www.grape.ee/index.php?page=1004&selected=650
Austraalia veinid saavutasid üleilmse kuulsuse 1980. aastate keskel, sealsed vanimad viinamarjaistandused ja pruulikojad asutati aga kindlasti rohkem kui sajand tagasi. Austraalia lõunapiirkondades, kus viinamari kasvab, on vein maarahvale läbi aegade olnud väga oluline vili. Viinapuule sobivad kasvupaigad on tollel kuivusest vaevatud hiigelmandril aga üpris hajali ning veinifarme lahutavad sageli üksteisest hiigelsuured vahemaad. Tõsi viimastel nn buumiaastakümnetel on istandikud tänu kunstlikule niisutamisele tublisti kasvanud ning veinipiirkonnad oma piire tasapisi avardanud. Kõik Austraalia kvaliteetveinid on pruulitud nimekaist Euroopa päritolu viinamarjasortidest. Levinuim on sealmail Chardonnay, millele järgnevad Shiraz (Rhone’i oru Shyrah), Cabernet Sauvignon, Semillon ja Riesling. Eriti suurt tähelepanu on viimastel aastatel äratanud mahedad ja rikkaliku buketiga Shiraz viinamarjadest pruulitud punaveinid. Esimesena proovisime veini nimega:
Stamp of Australia Sparkling
Kuulsime sellest, et enamjaolt Vanas Euroopas on kombeks kasutada vahuveinide nimedeks ühtteist põnevat, nagu Champagne Prantsusmaal, Prosecco Itaalias ja mõned nimed lisaks, mis olid minu jaoks uudised ja kirjapilti mitte nähes ei jäänud meelde.
Lisaks rääkis koolitaja Indrek põneva loo sellest, et Ives Saint Laurent (vist) oli teinud lõhna nimega Champagne, kuid pidi sellest kiiresti loobuma, kuna Champagne on midagi, mille nime igaüks lihtsalt niisama kasutada ei tohiks.
Ometigi peaks siin maailmas olema mingigi loogika, et kui mõni sõna on lihtsalt niivõrd omane inimestele, siis ei oleks õigus selle kasutamist keelata.
Minu maailmas me kirjeldame näiteks kollakas naturaalset tooni champaigne nimega, ometi pole meid veel kohtusse kaevatud.
Midagi on ju siiski siin maailmas iseenesest mõistetav.
Sest austraalased kasutavad lihtsat nime, ega peenutse. "Sparkling".
Lisaks räägiti meile lahti saladus, miks ikkagi Sovetskoje ei ole päris normaalne vahuvein.
Tavapärane või siis eestlaste mõistes ehk hoopis tavapärastu vahuvein on selline, kus mullid tekivad veini sisse pärmi käärimise teel.
Kuid Sovetskoje on tavaline limonaad, millele pressitakse süsihappegaas sisse.
Igastahes veinist.
Tegu on Chardonnay & Pinot Noir veiniseguga.
Mina kirjeldasin veini nii:
Välimus. õrnalt viskoosne, väga pisikesed mullid
Aroom. värske aromaatne, täidlane
Maitse. kerge maitse, õrnalt hapukas, suvevein
Üldmulje: suvel on hea värskendav jook, ei tekita minus ebameeldivaid värinaid.
Vaatame, kas oma veinientsüklopeediast leian midagi....
raamatust esialgu midagi ei leidnud.
Piilume netti.
Neti otsing andis paremad teadmised. Mina otsisin nagu väike totakas "Stamp" nimelist veiniistandust.
Kuid tuleb välja, et tegu oli Hardyse veiniga.
Isegi pildi leidsin:
Nii nagu koolitaja ütles:
"Austraalias pole pikka veini ajalugu.
nad ei saa näidata iidseid losse jms, vaid peavad eputama Austraaliale iseloomulike elementidega, nagu see loom pudelil"
Raamatus Hardyse kohta:
Entsüklopeedia on üles ehitatud piirkondade järgi ja tootja järgi info leidmine on omamoodi tegu.
Ometi ma leidsin Hardyse istanduse (vähemalt ühe):
Banrock Station, asutatud 1994 omanikud BRL Hardy Wine Ltd, Istanduse pindala 250ha.
Banrock Station on teednäitav viinamarjaistandus, looduskaitse all olev märgala ja turismikeskus. Kõike tehakse keskkonda ja looduskaitset arvestavalt, alates päikesepaneelidest elektrit saavast ja regenereeritud vett kasutavast külastuskeskusest kuni istanduse niisutussüsteemini, mis töötab arvutijutimisel. Veinid näitavad, milleks piirkond on õige maaharimise korral võimeline.
Chardonnay, Shiraz, Cabernet/Merlot, Semillon/Chardonnay.
Neil on head veinid, mis on valmisyayid aruka keskkonnasõbraliku mõtlemise ja suure turundusoskusega.
Nüüd on mul küsimus: kas neil on vaid see nimetatud istandus ning ka eelmainitud vahuvein on sellest pärit?
Vaatan, mis ma leian.
Avastatud järgmine.
Houghton Wine company, asutatud 1836, omanikud BRL Hardy, Istanduse pindala 480ha.
Houghton on teistest Lääne-Austraalia veinifirmadest ülekaalukalt suurem ja mõjuvõimsam, kuna see omab ja rendib istandusi või ostab viinamarja kõigis osariigi piirkondades ja valmistab esileküündiva tasemega veine igas hinnaklassis. Houghton White Burgundy on ikka üks Austraalia ostetuim valge vein ja tasub oma hinna igati ära.
Vist enam Hardysel istandusi pole. Aga vaatame netti ka.
Asi on keerulisem, kui esmapilgul näib.
Pean veel sügavuti uurima hakkama.
Nüüd aga puhkan veidi. Silme eest on kirju :)
Viljelemine on koondunud lõuna- ja edelapoolsetele rannikualadele Lääne-Austraalias, Victoriasse Lõuna-Austraalias ja New South Walesi. Paljudel staaþikatel veinitootjatel on peakorter Adelaides. Osariigis toodetakse kuni 60% kogu maa veinitoodangust.* Siin asuvad mõned tähtsamad veinipiirkonnad, nagu Barossa Valley, Clare Valley ja Coonawarra. Barossas asub ka Austraalia ühe kuulsama valmistaja Yalumba** peakorter.
*siin on väike vasturääkivus või siis sõnaline ääriti mõistmine.
** kes või mis on Yalumba?
Sellisest kohast: http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=1933/rpp_jook_193310
Veiniaedu hakati Austraalias rajama küll 100 aastat hiljem kui Lõuna-Aafrikas, kuid seda suuremat tähelepanu pöörati kvaliteedile.
Selle mandri veinid võitsid juba 1873 Viinis ja 1882 Bordeauxs auhindu. Sarnaselt Euroopale laastas viinapuu-lehetäi Austraalia viinamarjapõllud ja Rohelise Mandri veinide uuestisünnist võime rääkida 1980. aastate keskpaigast, kui sealsed veinid tekitasid sensatsiooni Euroopas. Veinimaailm ei olnud harjunud nii võimsate ja puuviljaliste Chardonnay ja Cabernet Sauvignoni veinidega, ning kui siia lisada veel väga soodne hinnatase, toimuski suur läbimurre rahvusvahelisel turul. Tänapäeval on tavaline, et Euroopa noored veinimeistrid siirduvad õppima Austraaliasse ja vastupidi. On tekkinud gastroleerivate nn Lendavate Veinimeistrite*** kategooria.
***Kes on Lendavad Veinimeistrid?
ja siit leidsin põneva artikli: http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=3568/new_eri_artiklid_356808
Esimesed Euroopa päritolu inimesed jõudsid Austraaliasse aastal 1770, mõned aastad hiljem pandi mulda ka esimesed viinamarjaistikud. Vanade veinimaadega võrreldes on Austraalia küll alles lapsuke, kuid tuntust kogunud juba üle planeedi.
Austraalia veinide suurim õnnetus, aga ka suurim õnnistus on päike: Euroopa traditsiooniliste veinimaadega võrreldes on siin palju soojem ja veinid ei tule piisavalt happelised, ometi on Austraalia veine kiidetud kui pudelisse püütud päikesepaistet - marjade küpsusega siin probleeme ei ole, veinid tulevad täidlased, pehmed ja kanged. Kümme-viisteist aastat tagasi oli suur Austraalia veinitootmise mahult maailmas alles umbes kümnes. Isegi Puglia, Itaalia väike saapakonts, tegi rohkem veini kui terve Austraalia manner kokku. Aga nüüd on Austraalia tõusnud viiendaks-kuuendaks - viinamarjakasvatuseks on võetud juurde uusi alasid.
Alguses ei peetud Austraalia kliimat päris tükk aega viinamarjakasvatuseks üldsegi sobivaks, ometi jõuti parimate veinidega juba saja aastaga maailma tippude hulka: 1873. aastal Viini maailmanäitusel tunnistati Victoria piirkonnas aretatud Hermitage omataoliste hulgas maailma parimaks. Ometi jäi Austraalia kauaks ajaks rohkem õlle- kui veinimaaks ning tegelikult on ta seda suuremas osas ka nüüd, veinimarja kasvatatakse vaid väikesel osal kogu mandrist.
Suurema hoo sai veinitööstus sisse alles eelmise sajandi kuuekümnendatel, kui Teise maailmasõja järel hulk põlistest veinimaadest pärit immigrante leidis Austraalias uue kodumaa. Viimastel aastakümnetel kogu maailmas võidetud populaarsus tugineb kaheksakümnendatel kasutusele võetud moodsale tehnoloogiale - külmfermentatsioonile ja käärimisprotsessi peatamisele enne, kui kogu suhkur on alkoholiks muutunud. Kasvatatakse põhiliselt Vana Maailma traditsioonilisi viinamarju, lisaks on aretatud ka suur hulk kohalikke ristandeid. Sooja kliima tõttu on enimkasvatatud mari Chardonnay, aga kuulsust ja au toob Austraalia veinidele ikkagi Shiraz - seesama mari, millest oli tehtud ka ülalnimetatud esimene auhinnavein. Austraalia Shiraz on eriliselt moosine ja sellega liitub paras annus piprasust. "Kogu ülejäänud maailmal pole sellist moosiveini kõrvale panna - puhas moos ja vürtsid," iseloomustab tippveine Matti Timmermann, veinispetsialist, kes lahkesti oli valmis austraallaste veini-elust lähemalt rääkima. Inimesed ju armastavad magusat ja nii on neil moosiveinidel kogu maailmas hea minek.
Teise suure Austraalia veinina, mida meie turul on paraku vähe, nimetab Matti Timmermann Coonawarra Cabernet Savignoni.
Austraalias on veinimeistritel uute veinide loomisel peaaegu piiramatu vabadus. Nagu Uuele Maailmale üldiselt omane, on väga vähe reegleid, millest peab kinni pidama või millest peetakse kinni. Kogu Austraalia veinitööstus baseerub eelkõige erinevates piirkondades toodetu segamisel, esimesena hakati segama ka näiteks Shirazi Cabernet Savignoniga. Viinamarjakasvatajatel on vabadus segada kokku mida iganes ja niimoodi saadakse ka parimaid tulemusi, arvestades Vitis vinifera jaoks raskeid ja mõneti ebasobivaid kasvutingimusi sellel maal. Kui etiketilt loeme, et tegemist on Kagu-Austraalia veiniga, mis hõlmab suurema osa kogu Austraalia veinikasvatuspiirkonnast, võivad üheks veiniks segatud viinamarjad olla kasvanud üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel kogu Austraalia kaguosas.
Isegi, kui piirkond on pudelil märgitud, võib sinna sekka segada kuni 30% muu piirkonna veine - nagu öeldud, on Austraalias veinireeglid väga leebe. Kas keegi Euroopas kujutaks ette, et Bordeaux' veine hakatakse näiteks Rhône'i omadega segama? Aga Austraalia teedel sõidavad ringi hiigelsuured läikivad paakautod, mis veavad ikka jahedama piirkonna veini soojemasse ja vastupidi, peaasi, et vein saaks põnev ja nüansirikkam.
Kui Vanas Maailmas on enam-vähem kindlalt paigas, mis piirkonnas ja millistes tingimustes erinevad viinamarjasordid kõige paremaid tulemusi annavad, siis Uues Maailmas on kõik võimalused veel lahti: kasvatatakse ükskõik mis viinamarju ükskõik mis kohas, peaasi, et need oleksid maailmaturul sellel hetkel populaarsed ja müüksid hästi.
Seesama täidlus, happevaesus ja magusus teevad Austraalia veinid kergelt joodavaks ja sobitavad need eriliselt hästi selliste toitudega, millel endalgi hapet vähe.
Austraalia veinitööstuse näo kujundavad suuresti neli tipptegijat, kellelt ühtekokku tuleb üle 90% kogu maa veinitoodangust: Southcorp, BRL Hardy, Orlando Wyndham ja Mildara Blass, kõik Eestiski vähemalt mõne kaubamärgiga esindatud. Edasi tulevad viis-kuus pika ajalooga firmat, enamasti perefirmad, kelle kogutoodang on ehk viis protsenti, ülejäänud paar-kolm protsenti jaguneb väiketootjate vahel. Ühtekokku on tootjaid ja kaubamärke Austraalias 1900.
