Sattusin juhuslikult sellise imetabaselt sünge väljanägemisega raamatu peale, mis mulle aga niipea huvi äratas, kui taipasin, et saan lugeda meie oma inimese elulugusid ning näha kuidas elas eestlane.
Lood on järjestikku pandud sünniaasta järgi. Kirjutan siia välja katked, mis mind enim liigutasid.
Hilja Lill, sünniaasta 1905
"Kui saabus sügis, viidi meid mõlemaid Tõrvasse Lintsi kooli. Kooli kena hall majake seisis Tultsi veski paisjärve kaldal. Meid pandi siis ühte käsitööliste perekonda korterisse. Selles koolis ei saanud meie kaua olla. Oli sõjaaeg, valged ja punased vaheldusid järjest. Ühel detsembrikuu päeval kutsus koolijuhataja meid õpetajate tuppa ning teatas, et meie vanemad on mõrvatud ning meil tuleb minna ja oma korteris oodata, kuni vanaema meile järele tuleb. Olime nagu puuga pähe saanud, nutsime ja soovisime, et vanaema ruttu saabuks, sest ainuke elutugi näis olevat tema.
Samal päeval saabuski ahastav vanaema, pakkis meie asjad ja küüditas Holdresse. Seal avanes kohutav pilt: mõlemad vanemad olid mõrvatud lasuga pähe, korter oli segamini ja külm, sest aknad olid katki pekstud. Konutasime ühes toakeses, sest enne kui saabus politsei, ei lubatud midagi puutuda.
Mõrvale eelnenud päeval oli külas olnud isa õemees Mats Mooses oma poja Ernstiga, See oli omamoodi imelik perekond, keda hakati kahtlustama. Hilisemad uuringud ei andnud tulemusi, sest ajad olid sõja tõttu väga segased. Maja tagauksest oli sisse küsitud. Tee poolt küljest näis kõik korras olevat. Alles päeva või paari pärast, kui loomad nii kõvasti kisendama hakkasid, et Holdre mõisani kostis, kuritegu avastati."
"Viimased aastad enne baaside lepingut Venemaaga olid muretud ja lõbusad. Perekonnaelu laabus, töö koolis edenes hästi, kas lastevanematega oli vahekord hea. Pingutasime homse nimel ja üldises lootusrikkas meeleolus arenes Eesti elu.
1939. aasta suvel-sügisel oli õhus hingeahistavalt pahaendelisi aimdusi. Põhjakaares sammus sõjateedel sadu suguvendi, edelas, Poolas mürtsusid kahurid. Hingel oli raske.
Vallamajast tuli käsk, et maanteedel ja nende läheduses viibimine on keelatud. Aknad pidid olema kaetud. Ja siis, ühel hallil hommikul hakkas Nuia koolimajast mööduma poripruuni värvi väikeste veoautode killavoor armetutes mundrites sõdalastega. Algas baaside ajastu.
Kevad ja suvi 1941 olid täis ärevust ja hirmu. Toimusid seletamatud sündmused. 13. juunil 1941 ei liikunud teedel autosid, oli imelikult vaikne. Järgmisel varahommikul äratas mind naabrimaja väravas peatuva veoauto müra. Vaatasin-veoauto ümber seisavad sõdurid. Umbes poole tunni pärast väljus majast majaomanik August Tilm abikaasaga, käes voodilinadesse mässitud kompsud. Algas küüditamine, alevis oli surmahirm. Keegi ju ei teadnud, kes on järgmine või kuhu end peita. Õnnetud koguti Viljandisse traataia taha. Nende sõit tundmatusse algas paari päeva pärast."
"Juuni lõpus viidi mind NKVD-st Viljanid vanglasse. Läbiotsimine oli põhjalik: kõik tõmblukud ja nööbid lõigati ära, mind võeti alasti, kästi kükitada ja tõmmati ka teatud kohad peoga läbi. Kambrid olid kitsad ja muidugi väga umbsed. Toidunorm oli nagu kõikjal. tavaline lõunasöök oli veega kedetud hapukapsasupp. Öösiti kostis kambrisse peksuhoope ja meeste karjeid. Oli õudne.
Umbes kuu aja pärast viidi mind koos grupi vangidega Tallinna Patareisse. Elamistingimused olid siin väga kitsad: seitsme inimese kambrisse topiti kuni 25 inimest. Magasime nagu kilud karbis, pead vastu seina, jalad vaheldumisi.Toiduks anti päevas 400gr leiba, 1 teelusikas suhkrut, tursapeasuppi."
"Oli veebruari lõpp. Ilmad olid külmad. Sõitsime loomavagunites, igas umbes 40 inimest. Magamiseks ja istumiseks olid kahekordsed lavatsid. Nii ööd kui päevad olime üleriietes."
"Kõigi moraalsete ja füüsiliste kannatuste tõttu mu tervis halvenes. Meie laagris oli ka ambulants, kus arstideks oli kaks eesti tohtrit: dr. Sumberg ja dr. Kukemilk. Haiguslood kirjutati ristisuunas vanadele ajalehtedele või vineerilauakestele, mis hiljem klaasitükiga puhtaks kraabiti. Mingeid arstiriistu seal polnud, valgustiteks olid väikesed õliga täidetud pudelikesed, millesse torgiti vati sisse mähitud puupulgake."
Helmes Tungal, sünniaasta 1907
"Alavääristav öö Keila miilitsajaoskonna lahtisi silmi põrandal, mil mu meel ja mõte olid ainult mu väikese tütre Leelo ja kaasa juures oma kodus. Olin üksinda, vaikisin, kannatasin. Päeval pärast piinavat üksildast uneta ööd pandi mu ette leht venekeelse tekstiga, millesse ma ei suutnud ega jaksanudki süveneda, et mõista, mida see tähendas. Kästi alla kirjutada. Ma ei liigutanud. Ei teadnud, milleks seda vaja. Või oli see minu surmaotsus? Mille eest?
Siis see jõhker, eesti keelt halvasti rääkiv vormimees ütles, et kõrvaltoas on üks seadeldis, küll kirjutate, kui teid sinna viiakse. Tahtsin elada ja kirjutasin sellele pikale paberile oma nime alla.
Seejärel sõidutati mind jälle koleda autoga Tallinna Patareisse, valvur kõrval. Raske vanglauks vajus paukudes mu järel kinni ja ma olin kui kurjas unenäos, teadmata, mis kõik toimub. Istusin siis ühe kongi põrandal paari naiskaaslasega, kes olid rahulikud ja andsid nagu mõista, et juhtunud pole midagi.
Viis kuud tuima vanglaelu koos kaaskannatajate-eestlannadega. Ülekuulamised. Miks mind Saksa okupatsiooni ajal õpetajaametist lahti ei lastud? Miks olin Eesti kodutütarde juht? Miks õpetasin koolis Eesti hümni? Miks andsin 1930. a. õpetajaks hakates haridusosakonnas allkirja, et tõotan olla aus ja riigitruu eesti õpetaja? Miks mu vend oli Eesti ohvitser, mereväeleitnant? Miks mu vanematel oli suur talu? Miks küüditati mu ema ja õde 1949. aastal Novosibirskisse? Jne. Jne. Seda kõike ei oska ega mäletagi mõista. Nii et süü sündimisest saadik kaasas. Süüd otsiti üha juurde."
Tuuli Jaik, sünniaasta 1910
"Edaspidi püüdsin leida uut töökohta. Üritasin saada kaupluse müüjaks, sest see oli minu õpitud eriala. Mitmel pool oldigi nõus mind kohe tööle võtma. Kui aga esitasin oma dokumendid, jäi igal pool ja iga kord asi kohe katki, kui saadi teada, et minu nimi on Jaik. Endist kaupmeest Jaiki teadsid kõik. Nüüd küsitigi minult, ega ma tollele kaupmees Jaigile järsku sugulane ei ole. Kui siis hakkasin seletama, miks minu nimi Jaik on, et olen tolle kaupmehe poja naine, siis oli kogu jutt lõppenud ja mind saadeti uksest välja.
Kuna ma kusagile tööle ei saanud, siis tuli meil elama hakata kõige kohutavamas vaesuses ja viletsuses- minul, minu vanatädikesel ja minu lapsel. Pidevalt alatoitluses tekkis nii vanatädikesel kui ka minul enesel verevaesus, paremad palakesed hoidsime lapse jaoks."
"Kord 1983. aastal valisin välja ühe võrdlemisi keskmise kivimaja Jaama tänaval, mille kavatsesin kindlasti ära osta. Maja ostuhind oli 25 000 rubla, ja minul oli raha rohkem kui see summa. Mõttes olingi juba tolle maja perenaine. teatasin oma plaanist poeg Kalevile. Tema aga oli minu maja ostmise plaanist väga nördinud. Kalev vastas mulle resoluutselt: "Kui sa selle maja ära ostad ja raha ära raiskad, siis tee oma majaga mis tahad, sest mina sinna ei koli ega sind seal abistama ka ei hakka!" Maja oli aga tänava nurgal, seega oli seal tükk maad tänavapühkimist. See oli käidav koht ja eriti talvel oleks olnud palju lumerookimist ja liivaviskamist. Poeg oli kindla sõnaga, mina aga kui vana inimene poleks üksinda jõudnud toda maja seal hooldada. Käisin ja võtsin majaostmise käsiraha tagasi, maja jäi ostmata ja raha jäi pangaarvele edasi seisma.
Siis aga tuli inflatsioon ja hiljem rahareform. Meie tohutu suurest rahasummast jäi pärast rahareformi järele vaid umbes 10 000 krooni, mis oli äärmiselt tühine summa."
Hilja Lill, sünniaasta 1905
"Kui saabus sügis, viidi meid mõlemaid Tõrvasse Lintsi kooli. Kooli kena hall majake seisis Tultsi veski paisjärve kaldal. Meid pandi siis ühte käsitööliste perekonda korterisse. Selles koolis ei saanud meie kaua olla. Oli sõjaaeg, valged ja punased vaheldusid järjest. Ühel detsembrikuu päeval kutsus koolijuhataja meid õpetajate tuppa ning teatas, et meie vanemad on mõrvatud ning meil tuleb minna ja oma korteris oodata, kuni vanaema meile järele tuleb. Olime nagu puuga pähe saanud, nutsime ja soovisime, et vanaema ruttu saabuks, sest ainuke elutugi näis olevat tema.
Samal päeval saabuski ahastav vanaema, pakkis meie asjad ja küüditas Holdresse. Seal avanes kohutav pilt: mõlemad vanemad olid mõrvatud lasuga pähe, korter oli segamini ja külm, sest aknad olid katki pekstud. Konutasime ühes toakeses, sest enne kui saabus politsei, ei lubatud midagi puutuda.
Mõrvale eelnenud päeval oli külas olnud isa õemees Mats Mooses oma poja Ernstiga, See oli omamoodi imelik perekond, keda hakati kahtlustama. Hilisemad uuringud ei andnud tulemusi, sest ajad olid sõja tõttu väga segased. Maja tagauksest oli sisse küsitud. Tee poolt küljest näis kõik korras olevat. Alles päeva või paari pärast, kui loomad nii kõvasti kisendama hakkasid, et Holdre mõisani kostis, kuritegu avastati."
"Viimased aastad enne baaside lepingut Venemaaga olid muretud ja lõbusad. Perekonnaelu laabus, töö koolis edenes hästi, kas lastevanematega oli vahekord hea. Pingutasime homse nimel ja üldises lootusrikkas meeleolus arenes Eesti elu.
1939. aasta suvel-sügisel oli õhus hingeahistavalt pahaendelisi aimdusi. Põhjakaares sammus sõjateedel sadu suguvendi, edelas, Poolas mürtsusid kahurid. Hingel oli raske.
Vallamajast tuli käsk, et maanteedel ja nende läheduses viibimine on keelatud. Aknad pidid olema kaetud. Ja siis, ühel hallil hommikul hakkas Nuia koolimajast mööduma poripruuni värvi väikeste veoautode killavoor armetutes mundrites sõdalastega. Algas baaside ajastu.
Kevad ja suvi 1941 olid täis ärevust ja hirmu. Toimusid seletamatud sündmused. 13. juunil 1941 ei liikunud teedel autosid, oli imelikult vaikne. Järgmisel varahommikul äratas mind naabrimaja väravas peatuva veoauto müra. Vaatasin-veoauto ümber seisavad sõdurid. Umbes poole tunni pärast väljus majast majaomanik August Tilm abikaasaga, käes voodilinadesse mässitud kompsud. Algas küüditamine, alevis oli surmahirm. Keegi ju ei teadnud, kes on järgmine või kuhu end peita. Õnnetud koguti Viljandisse traataia taha. Nende sõit tundmatusse algas paari päeva pärast."
"Juuni lõpus viidi mind NKVD-st Viljanid vanglasse. Läbiotsimine oli põhjalik: kõik tõmblukud ja nööbid lõigati ära, mind võeti alasti, kästi kükitada ja tõmmati ka teatud kohad peoga läbi. Kambrid olid kitsad ja muidugi väga umbsed. Toidunorm oli nagu kõikjal. tavaline lõunasöök oli veega kedetud hapukapsasupp. Öösiti kostis kambrisse peksuhoope ja meeste karjeid. Oli õudne.
Umbes kuu aja pärast viidi mind koos grupi vangidega Tallinna Patareisse. Elamistingimused olid siin väga kitsad: seitsme inimese kambrisse topiti kuni 25 inimest. Magasime nagu kilud karbis, pead vastu seina, jalad vaheldumisi.Toiduks anti päevas 400gr leiba, 1 teelusikas suhkrut, tursapeasuppi."
"Oli veebruari lõpp. Ilmad olid külmad. Sõitsime loomavagunites, igas umbes 40 inimest. Magamiseks ja istumiseks olid kahekordsed lavatsid. Nii ööd kui päevad olime üleriietes."
"Kõigi moraalsete ja füüsiliste kannatuste tõttu mu tervis halvenes. Meie laagris oli ka ambulants, kus arstideks oli kaks eesti tohtrit: dr. Sumberg ja dr. Kukemilk. Haiguslood kirjutati ristisuunas vanadele ajalehtedele või vineerilauakestele, mis hiljem klaasitükiga puhtaks kraabiti. Mingeid arstiriistu seal polnud, valgustiteks olid väikesed õliga täidetud pudelikesed, millesse torgiti vati sisse mähitud puupulgake."
Helmes Tungal, sünniaasta 1907
"Alavääristav öö Keila miilitsajaoskonna lahtisi silmi põrandal, mil mu meel ja mõte olid ainult mu väikese tütre Leelo ja kaasa juures oma kodus. Olin üksinda, vaikisin, kannatasin. Päeval pärast piinavat üksildast uneta ööd pandi mu ette leht venekeelse tekstiga, millesse ma ei suutnud ega jaksanudki süveneda, et mõista, mida see tähendas. Kästi alla kirjutada. Ma ei liigutanud. Ei teadnud, milleks seda vaja. Või oli see minu surmaotsus? Mille eest?
Siis see jõhker, eesti keelt halvasti rääkiv vormimees ütles, et kõrvaltoas on üks seadeldis, küll kirjutate, kui teid sinna viiakse. Tahtsin elada ja kirjutasin sellele pikale paberile oma nime alla.
Seejärel sõidutati mind jälle koleda autoga Tallinna Patareisse, valvur kõrval. Raske vanglauks vajus paukudes mu järel kinni ja ma olin kui kurjas unenäos, teadmata, mis kõik toimub. Istusin siis ühe kongi põrandal paari naiskaaslasega, kes olid rahulikud ja andsid nagu mõista, et juhtunud pole midagi.
Viis kuud tuima vanglaelu koos kaaskannatajate-eestlannadega. Ülekuulamised. Miks mind Saksa okupatsiooni ajal õpetajaametist lahti ei lastud? Miks olin Eesti kodutütarde juht? Miks õpetasin koolis Eesti hümni? Miks andsin 1930. a. õpetajaks hakates haridusosakonnas allkirja, et tõotan olla aus ja riigitruu eesti õpetaja? Miks mu vend oli Eesti ohvitser, mereväeleitnant? Miks mu vanematel oli suur talu? Miks küüditati mu ema ja õde 1949. aastal Novosibirskisse? Jne. Jne. Seda kõike ei oska ega mäletagi mõista. Nii et süü sündimisest saadik kaasas. Süüd otsiti üha juurde."
Tuuli Jaik, sünniaasta 1910
"Edaspidi püüdsin leida uut töökohta. Üritasin saada kaupluse müüjaks, sest see oli minu õpitud eriala. Mitmel pool oldigi nõus mind kohe tööle võtma. Kui aga esitasin oma dokumendid, jäi igal pool ja iga kord asi kohe katki, kui saadi teada, et minu nimi on Jaik. Endist kaupmeest Jaiki teadsid kõik. Nüüd küsitigi minult, ega ma tollele kaupmees Jaigile järsku sugulane ei ole. Kui siis hakkasin seletama, miks minu nimi Jaik on, et olen tolle kaupmehe poja naine, siis oli kogu jutt lõppenud ja mind saadeti uksest välja.
Kuna ma kusagile tööle ei saanud, siis tuli meil elama hakata kõige kohutavamas vaesuses ja viletsuses- minul, minu vanatädikesel ja minu lapsel. Pidevalt alatoitluses tekkis nii vanatädikesel kui ka minul enesel verevaesus, paremad palakesed hoidsime lapse jaoks."
"Kord 1983. aastal valisin välja ühe võrdlemisi keskmise kivimaja Jaama tänaval, mille kavatsesin kindlasti ära osta. Maja ostuhind oli 25 000 rubla, ja minul oli raha rohkem kui see summa. Mõttes olingi juba tolle maja perenaine. teatasin oma plaanist poeg Kalevile. Tema aga oli minu maja ostmise plaanist väga nördinud. Kalev vastas mulle resoluutselt: "Kui sa selle maja ära ostad ja raha ära raiskad, siis tee oma majaga mis tahad, sest mina sinna ei koli ega sind seal abistama ka ei hakka!" Maja oli aga tänava nurgal, seega oli seal tükk maad tänavapühkimist. See oli käidav koht ja eriti talvel oleks olnud palju lumerookimist ja liivaviskamist. Poeg oli kindla sõnaga, mina aga kui vana inimene poleks üksinda jõudnud toda maja seal hooldada. Käisin ja võtsin majaostmise käsiraha tagasi, maja jäi ostmata ja raha jäi pangaarvele edasi seisma.
Siis aga tuli inflatsioon ja hiljem rahareform. Meie tohutu suurest rahasummast jäi pärast rahareformi järele vaid umbes 10 000 krooni, mis oli äärmiselt tühine summa."
