On toimunud veel mingeid muudatusi, kuid ei midagi erilist.
Pean tunnistama, et eelmine kord jäid redised harvendamata ja seekord oli neid suisa terve puhmas.
Ja ega ma suurt ei looda, et neist midagi saab. Usun et harvendasin välja 99% redistest. Hirmus halb aednik olen.
Seekordne tarkuse ammutamine rajaneb aga teoorial: Iseenda vigadest õppimine.
Seega järgmine kord siis juba paremini ja targemalt.
Murulauk
Sibul
Kurk
Kurk
Rooma salat
vürtsbasiilik
redis.
eelmisel korral pikeerisin rediseid kõrval olevasse peenrasse:
Ma puhastasin mulla ning nokkisin mõned umbrohud ära.
Muud ei oska teha. Ehk hiljem võtan mõned eriti välja veninud taimed vahelt välja.
Leidsin päris põneva artikli:
KEVADKUULUTAJA REDIS
Redis pärineb arvatavasti Aasiast. Euroopasse jõudis redisekasvatus alles keskajal, esimesed redisesordid aretati arvatavasti Hollandis ja Itaalias. Et redist loetakse aedrõika teisendiks, siis on mõistetav, miks neid teabekirjanduses sageli koos käsitletakse.
Redis on üheaastane kultuurtaim. Kasvuaeg külvist kuni redise söödava osa valmimiseni kestab 25-40 päeva. Et redis on tüüpiline lühipäevataim, siis meie aladel saadakse kvaliteetne saak vaid varakevadisel või hilisssuvisel perioodil suhteliselt lühikese päeva tingimustes. Juunis-juulis kui valgustatud aeg on suhteliselt pikk, kiireneb õisiku ja seemnete moodustumine ning maaalune söödav osa jääb kesiseks ja muutub puiseks. Redise viljaks, milles peituvad seemned, on kauna meenutav kõder. Kuid inimene ei söö mitte redise vilju, vaid taime maa-alust osa, mille moodustavad paksenenud ülemine osa peajuurest ja juurekaelast. Olenevalt sordist on redised kujult kas ümarad, lapikümarad, koonilised, piklikud või silinderjad. Varieeruv on ka rediste koorevärvus. Et rediseid süüakse koorega, siis on juurvilja eredalt värvunud pealispind oluline ka toitude kaunistamisel. Kõige rohkem tuntakse loomulikult punase koorega rediseid, vähem on levinud valge, lilla, mustja või kollase värvusega redisesordid. Vaatamata kooreosa värvusele, on redise sisu valge ja mahlakas. Meil müüdavate rediste kaal on tavaliselt mõnikümmend grammi, kuid maailmas tuntakse ka selliseid sorte, mille söödav osa kaalub ligikaudu kilo. Rediseid süüakse toorelt ja pikalt neid säilitada ei saa. Tõsi jahedas (0...+2 oC) ja niiskes (90-95% õhuniiskust) võib rediseid mõne nädala säilitada, kuid loomulikult on värsked juurviljad palju maitsvamad.
Redise kiituseks peab mainima, et söödava osa töötlemisel kadusid eriti ei esine. Kaubastatavatel redistel langeb juureotsa ja vartejäänuste arvele kõigest 10-15%. Päris varteta ei saa rediseid müüa, sest siis kaotaksid nad lõikepinnalt palju vett ja juurvili närbub. Redise söödav osa sisaldabki kõige rohkem vett, 90-94%. Veega on redisel üldse eriline suhe, sest kuivas kasvanud taimede maaalune osa on väike ja puine ning maitselt lausa kibe. Süsivesikuid on redistes keskmiselt 4%, valke tavaliselt 1,2%, kiudaineid protsendi piires. Lahja ja kevadiselt värskendava suutäiena on redis hinnatud ka nende inimeste toidulaual, kes pingsalt söödava toidu energeetilist väärtust jälgivad. Ja tõepoolest, sajagrammise redisepundi söömisel saab organism tühised 18-22 kilokalorit. Mikrotoitainetest tuleb märkida redise vitamiine ja mineraalaineid. Tõsi üksikutest vitamiinidest rääkides on selles taimes rohkelt vaid askorbiinhapet, teiste vitamiinide sisalduselt redis millegi erilisega ei üllata. Redises väga soodne kaaliumi/naatriumi suhe, mis korrastab oluliselt organismi veemajandust. Redisel on terav maitse, mille talle annavad eeterlike õlide hulka kuuluvad sinepiõlid. Rahvameditsiinis on redisest pressitud mahla kasutatud hingamisteede põletike, seedekulgla talitluse ergutamiseks, neeru- ja sapihaiguste korral. Enamikele inimestele on aga redis tähtis kui esimene kevadine juurvili, mis tõstab isu ja mitmekesistab toidulauda.
http://www.terviseleht.ee/200018/18_redis.php
Selle järgi siis polegi suurt mõtet saaki oodata, kuna redise istutamine sattuski väga päikselise ja pika päevaga ajale.
Püüan teda veel igapäevaselt kasta. Vaatame, mis juhtub.
Ostsin isegi eraldi kannu selle nimel, kuna voolik nii kaugele ei ulatu ja ainuke viis kasta on voolikust purskaevu tekitada, kuid nii raske vesi ei ole noortele taimedele hea.
Lisaks pikeerisin rooma salati ära.
Enne seda olid nad koos niivõrd tihedalt:
Seejärel kastsin päris tugevalt.
Muus osas ei osanudki midagi tarka teha. Murulaugu ja sibula juures veidi nokkisin umbrohtu ära.
Kurkide juures nagu ka mingid taimekesed on, kuid ma pole üldse kindel, et need õiged asjad üldse on.
Ka vürtsbasiilik peidab end veel.
Istutamisest on möödas ca 1 kuu juba.
Ahjaa... peenra ette oli kasvanud üks vaarika võrs, mille ma välja kaevasin ning teise kohta istutasin.
Alul näis talle seal sobivat, kuid hiljem vajus hirmsasti norgu, kuigi ma kastsin.
Kastsin õhtul veel ja vaatab siis mis temast homme saab.
Kohe peale istutamist pilt selline:
