Olen nüüd Austraalias olnud 3 nädalat.
Ei saa öelda, et oleks tekkinud väga suur leivanälg, hoopis on tekkinud hasart teha leiba.
Siin koha peal sattusime esimesel päeval ühele Saksamaa üllitisele rukkileivast. Tegu on üliõhukesteks viiludeks tehtud tumedama niiskema leivaviiluga, mis on täis seemneid.
Kiiruga shopates sai see korvi pistetud, kuna olin midagi taolist kunagi varem söönud Itaalias.
Hiljem loobusime sellest ning asendasime oma leivaosa päevast saiaga. Paratamatus, sest tegu odavama lahendusega siin mail.
Beriti juures leiba tehes, andis ta mulle kaasa ka juuretise, kuid kartes Asutraalia tolli, otsustasin selle endast maha jätta.
Lisaks sain facebookis infot, et Austraalias pole rukkijahu. See kõlas samuti väga masendavalt, kuid ma ei jätnud jonni.
Juba kohal olles ja linna peal jalutades, sattusime ühte ökopoodi, kus selgus vestluses müüjannaga, et "dark bread"i on võimalik teha jahust nimega rye.
Kui aus olla,. siis ma polnud asja enne kontrollinud ning polnud aimugi, kuidas rukis inglise keeles on.
Ja kontrollides selguski: rye on rukis.
Seejärel vaatasime kohaliku poe riiulid üle ning rukis oli sealgi olemas. Veel tume versioon. Ohh seda rahulolu ohet :)
Ostsin 2 kg jahu ning hakkasin uurima, kuidas seda juuretist nüüd saada.
Kohe alguses tuleb mainida, et kuna juuretis käib käest kätte, siis pole keegi eriti viitsinud neti avarustesse kirjutada, kuidas juuretisega hakkama saada.
Läbi pimeda õnne aga ostsin mõni päev enne lahkumist endale ka leivaraamatu. "Suur leivaraamat" Maire Suitsu poolt muidugi.
Maire Suitsu retseptid on mulle alati südamelähedased olnud, kuid antud raamat on siiski lihtsalt kokkuvõte erinevate leivameistrite kirjatöödest. Ja hoolimata esialgsest hämmingust selle üle, on see raamat siiski mulle suureks abiks olnud.
Nii netis, kui ka raamatus on muidugi peamiselt juuretise valmistamise mooduseks:
võta käär leiba, lisa hapupiima või midagi muud haput ja oota paar päeva.
Aga mul pole leiba kuskilt võtta. Seega mis edasi?
Raamatus sisukorda sirvides sattusin juuretise tegemise peatükini. Alles kolm päeva hiljem, kui olin selle järgi koostisosad paika pannud, selgus, et olin vaadanud nisujuuretise retsepti.
Sestap läks mul ka juuretise tegemisega kauem, kui oleks võinud arvata.
Kindlasti mõjutas seda ka siinne kõikuv temperatuur, kuna stabiilselt sooja kohta polnud mul kuskilt võtta.
Austraalia ehitised on ilma soojustuseta ning maja sisetemperatuur on 1:1le sõltuvuses välistemperatuurist.
Siin on kevad ning temperatuur kõigub 15 ja 25 vahel.
Igastahes.
Juuretis minu moodi.
Segasin kokku võrdetes kogustes vett ja jahu ning jätsin seisma.
Iga päev segasin 2-3 korda, et õhust tulevad mikroobid mu juuretise ellu ärataksid.
Segu pidi ca nädal aega seisma ning kolmandal päeval pidi elumärke andma.
Kuid mul oli täielik vaikus, ei mingit elu.
Sel hetkel tekkiski mul retseptis kahtlus ning avastasin, et tegu oli nisujuuretise retseptiga.
Millegipärast mu kõhutunne ütleb, et rukis ei hakkagi nii kergesti käärima, kui seda teeb nisu.
Otsustasin teda paremini poputama hakata ning panin kuuma veega poti kausi alla, et oleks nö soojem ja niiskem keskkond.
Samal ajal uurisin netist, kas on mingitki infot juuretise tegemise kohta. Leivaraamatu otsustasin uuesti läbi sirvida, et leida infot.
Viiendal päeval tekkis segule hapukam mekk külge. Olin rahul, kuid mitte väga. Kuna eeldasin tainalt veidi teistsugust maitset. Ootasin midagi maldoosa taolist.
Kartsin, et kui mul midagi valesti on ning mikroobid ei saa piisavalt toitu, hakkavad nad hävinema ning mu juuretis läheb nihu.
Järksu taipasin, et igas leivakäärus, mis pannakse juuretise nimel käärima, on hulgas ka suhkurt.
Suhkur!
Veinitegijana ju pidin teadma, et see on enamjaolt mikroobide maius.
Otsustasingi sukru lisada 6ndal päeval.
Ja siis sattusin ka raamatus ühele kirjutisele, kus mainitigi, et juuretise algretseptis on samuti suhkur.
Retsept oli seal koguaeg olemas olnud, kuid ma polnud seda üles leidnud.
Suhkur panigi mu juuretise kenasti elama ning tekkis see õige maitse ning lõhn.
Lasin asjal veel 2 päeva end koguda, kuna karstin, et kui juuretis on liiga nõrk, siis mu leivategu kindlasti nurjub.
Pealegi öeldakse, et leiva tegu õnnestub alles 10ndal korral. Niiet ega ma suuri lootusi ei hoia. Pealegi on siin tegu gaasiahjuga.
Ja kuigi kuskil videos mainiti, et ahi ei ole vabandus, siis ma siiski veidi seda ahju asja kardan :)
Eile otsustasin siis leivateo järgmise sammu ette võtta ning kella 7 ajal segasin ca 500ml käesooja vett c a6 supilusika juuretisega (mu juuretis on vedel hetkel) ning panin 250grammi jahu.
Beriti antud esialgne retsept on teine, kuid kuna mul pole väga täpseid mõõtriistu, siis jälgisin oma kõhutunnet ning tegin veidi paksema vedeliku kui seda on hapukoor.
Ta on hetkel seisnud mul kuskil 14 tundi, kobrutab pealt ning ajab hapukat lõhna välja.
Olen päris rahul :)
Ei saa öelda, et oleks tekkinud väga suur leivanälg, hoopis on tekkinud hasart teha leiba.
Siin koha peal sattusime esimesel päeval ühele Saksamaa üllitisele rukkileivast. Tegu on üliõhukesteks viiludeks tehtud tumedama niiskema leivaviiluga, mis on täis seemneid.
Kiiruga shopates sai see korvi pistetud, kuna olin midagi taolist kunagi varem söönud Itaalias.
Hiljem loobusime sellest ning asendasime oma leivaosa päevast saiaga. Paratamatus, sest tegu odavama lahendusega siin mail.
Beriti juures leiba tehes, andis ta mulle kaasa ka juuretise, kuid kartes Asutraalia tolli, otsustasin selle endast maha jätta.
Lisaks sain facebookis infot, et Austraalias pole rukkijahu. See kõlas samuti väga masendavalt, kuid ma ei jätnud jonni.
Juba kohal olles ja linna peal jalutades, sattusime ühte ökopoodi, kus selgus vestluses müüjannaga, et "dark bread"i on võimalik teha jahust nimega rye.
Kui aus olla,. siis ma polnud asja enne kontrollinud ning polnud aimugi, kuidas rukis inglise keeles on.
Ja kontrollides selguski: rye on rukis.
Seejärel vaatasime kohaliku poe riiulid üle ning rukis oli sealgi olemas. Veel tume versioon. Ohh seda rahulolu ohet :)
Ostsin 2 kg jahu ning hakkasin uurima, kuidas seda juuretist nüüd saada.
Kohe alguses tuleb mainida, et kuna juuretis käib käest kätte, siis pole keegi eriti viitsinud neti avarustesse kirjutada, kuidas juuretisega hakkama saada.
Läbi pimeda õnne aga ostsin mõni päev enne lahkumist endale ka leivaraamatu. "Suur leivaraamat" Maire Suitsu poolt muidugi.
Maire Suitsu retseptid on mulle alati südamelähedased olnud, kuid antud raamat on siiski lihtsalt kokkuvõte erinevate leivameistrite kirjatöödest. Ja hoolimata esialgsest hämmingust selle üle, on see raamat siiski mulle suureks abiks olnud.
Nii netis, kui ka raamatus on muidugi peamiselt juuretise valmistamise mooduseks:
võta käär leiba, lisa hapupiima või midagi muud haput ja oota paar päeva.
Aga mul pole leiba kuskilt võtta. Seega mis edasi?
Raamatus sisukorda sirvides sattusin juuretise tegemise peatükini. Alles kolm päeva hiljem, kui olin selle järgi koostisosad paika pannud, selgus, et olin vaadanud nisujuuretise retsepti.
Sestap läks mul ka juuretise tegemisega kauem, kui oleks võinud arvata.
Kindlasti mõjutas seda ka siinne kõikuv temperatuur, kuna stabiilselt sooja kohta polnud mul kuskilt võtta.
Austraalia ehitised on ilma soojustuseta ning maja sisetemperatuur on 1:1le sõltuvuses välistemperatuurist.
Siin on kevad ning temperatuur kõigub 15 ja 25 vahel.
Igastahes.
Juuretis minu moodi.
Segasin kokku võrdetes kogustes vett ja jahu ning jätsin seisma.
Iga päev segasin 2-3 korda, et õhust tulevad mikroobid mu juuretise ellu ärataksid.
Segu pidi ca nädal aega seisma ning kolmandal päeval pidi elumärke andma.
Kuid mul oli täielik vaikus, ei mingit elu.
Sel hetkel tekkiski mul retseptis kahtlus ning avastasin, et tegu oli nisujuuretise retseptiga.
Millegipärast mu kõhutunne ütleb, et rukis ei hakkagi nii kergesti käärima, kui seda teeb nisu.
Otsustasin teda paremini poputama hakata ning panin kuuma veega poti kausi alla, et oleks nö soojem ja niiskem keskkond.
Samal ajal uurisin netist, kas on mingitki infot juuretise tegemise kohta. Leivaraamatu otsustasin uuesti läbi sirvida, et leida infot.
Viiendal päeval tekkis segule hapukam mekk külge. Olin rahul, kuid mitte väga. Kuna eeldasin tainalt veidi teistsugust maitset. Ootasin midagi maldoosa taolist.
Kartsin, et kui mul midagi valesti on ning mikroobid ei saa piisavalt toitu, hakkavad nad hävinema ning mu juuretis läheb nihu.
Järksu taipasin, et igas leivakäärus, mis pannakse juuretise nimel käärima, on hulgas ka suhkurt.
Suhkur!
Veinitegijana ju pidin teadma, et see on enamjaolt mikroobide maius.
Otsustasingi sukru lisada 6ndal päeval.
Ja siis sattusin ka raamatus ühele kirjutisele, kus mainitigi, et juuretise algretseptis on samuti suhkur.
Retsept oli seal koguaeg olemas olnud, kuid ma polnud seda üles leidnud.
Suhkur panigi mu juuretise kenasti elama ning tekkis see õige maitse ning lõhn.
Lasin asjal veel 2 päeva end koguda, kuna karstin, et kui juuretis on liiga nõrk, siis mu leivategu kindlasti nurjub.
Pealegi öeldakse, et leiva tegu õnnestub alles 10ndal korral. Niiet ega ma suuri lootusi ei hoia. Pealegi on siin tegu gaasiahjuga.
Ja kuigi kuskil videos mainiti, et ahi ei ole vabandus, siis ma siiski veidi seda ahju asja kardan :)
Eile otsustasin siis leivateo järgmise sammu ette võtta ning kella 7 ajal segasin ca 500ml käesooja vett c a6 supilusika juuretisega (mu juuretis on vedel hetkel) ning panin 250grammi jahu.
Beriti antud esialgne retsept on teine, kuid kuna mul pole väga täpseid mõõtriistu, siis jälgisin oma kõhutunnet ning tegin veidi paksema vedeliku kui seda on hapukoor.
Ta on hetkel seisnud mul kuskil 14 tundi, kobrutab pealt ning ajab hapukat lõhna välja.
Olen päris rahul :)
