Olen siiski eestlane ja suur leivasõber.
Austraaliasse reisima ja elama tulles, teadsin, et siit ma musta leiba eest ei leia.
Ja mul oli õigus.
Uurisin eelnevalt googlest, kas kuskil on head leivategemise retspeti, kuid ei sattunud mitte kui millegi peale, mis oleks mind aidanud.
Ei tea, kas leivaga on nii, et enne kui sa pole temaga sina-sõprust saanud, siis ta hoiab oma saladusi kiivalt vaka all...
Lõpuks otsustasin facebooki üleskutse panna. Ilma leivaretseptita ma Eestist lahkuda ei tihanud.
Mäletan veel, et keegi kommenteeris töö juures, et jah, õite mõtekas on facebookis kõike kuulutada.
Aga kusjuures juba mitmendat korda elus, see osutus mõtekaks.
Berit teatas, et teeb nädalavahetusel leiba ja on nõus mulle retsepti andma.
Tegemist oli mu eelviimase nädalavahetusega Eestis ning otsustasin sellest võimalusest kinni haarata.
Kõik päevad olid täis ekstreemselt tihedalt tegevuskavasid, kuid leivategemiseks ma aja leidsin. Une arvelt küll, kuid nagu mulle Merili kunagi ütles: "Küll jõuad Austraalias puhata"
Njah, tal oli õigus :)
Niiet pühapäeval oli mul võimalus leivaga sina-sõbraks saada.
Kutsusin ka Sigre leiva tegemist kaema ning otsustasime, et igaüks meist teeb midagi ka süüa. Sest leivategu on üks pikk protsess. Minule jäi soolane, Sigrele magus ning Beritile siis leib :)
Berit oli valmis teinud juba eelmisel päeval juuretise, vee ning jahu segu ning seda 12 tundi kääritanud.
Kuna jõudsin kohale suht hilja, siis eeldan, et käärituseaeg oli ehk isegi pikem.
Kui ma sel päeval Beriti juttu kuulasin leivateost, siis ma ausalt öeldes faktidele eriti tähelepanu ei pööranud. Tahtsin peamiselt tunda, näha, maitsta ja nuusutada.
Igastahes juuretise, jahu ja vee segu oli kenasti käärinud, lõhnas hapukalt ning oli sama vedel kui üks paksemat sorti hapukoor.
Sain olla see õnnelik, kes siis piisavad kogused suhkrut, soola ja jahu lisas ning kõike seda kokku segada sain. Just see tunnetuse osa, et kui vedel tainas jätta, oli minu jaoks oluline.
Panime tehtud taina 50 kraadisesse ahju kerkima, rätik kenasti peale pandud.
Kahe tunni jooksul tegime siis oma soolase ning magustoidud ja nosisime neid.
Kui 2 tundi oli möödas, siis oli tainas tugevalt kerkinud ning minu teha jäi nö "alla löömine". Ehket kerkimisega vahele tekkinud õhu eemaldamine taina segamisega.
Seejärel vormidesse ning ahju.
Kõigepealt 250 kraadi 20 minutit, et koorik tekiks.
seejärel välja võtta, foolium peale panna ning taas ahju
225 kraadi ja 15 min
210 kraadi ja 35 min
Kahjuks me tulemust maitsta ei saanud, kuna mul oli vaja minna järgmisele kohtamisele oma sõpradega.
Kuid Berit ütles, et välja tuli parim leib, mis ta teinud on.
Ei tea, kas ta tahtis mind lihtsalt kõrvust veidi tõsta, või mis. :)
Kuigi segamine on ju vaid väike osa kogu sellest protsessist.
Austraaliasse reisima ja elama tulles, teadsin, et siit ma musta leiba eest ei leia.
Ja mul oli õigus.
Uurisin eelnevalt googlest, kas kuskil on head leivategemise retspeti, kuid ei sattunud mitte kui millegi peale, mis oleks mind aidanud.
Ei tea, kas leivaga on nii, et enne kui sa pole temaga sina-sõprust saanud, siis ta hoiab oma saladusi kiivalt vaka all...
Lõpuks otsustasin facebooki üleskutse panna. Ilma leivaretseptita ma Eestist lahkuda ei tihanud.
Mäletan veel, et keegi kommenteeris töö juures, et jah, õite mõtekas on facebookis kõike kuulutada.
Aga kusjuures juba mitmendat korda elus, see osutus mõtekaks.
Berit teatas, et teeb nädalavahetusel leiba ja on nõus mulle retsepti andma.
Tegemist oli mu eelviimase nädalavahetusega Eestis ning otsustasin sellest võimalusest kinni haarata.
Kõik päevad olid täis ekstreemselt tihedalt tegevuskavasid, kuid leivategemiseks ma aja leidsin. Une arvelt küll, kuid nagu mulle Merili kunagi ütles: "Küll jõuad Austraalias puhata"
Njah, tal oli õigus :)
Niiet pühapäeval oli mul võimalus leivaga sina-sõbraks saada.
Kutsusin ka Sigre leiva tegemist kaema ning otsustasime, et igaüks meist teeb midagi ka süüa. Sest leivategu on üks pikk protsess. Minule jäi soolane, Sigrele magus ning Beritile siis leib :)
Berit oli valmis teinud juba eelmisel päeval juuretise, vee ning jahu segu ning seda 12 tundi kääritanud.
Kuna jõudsin kohale suht hilja, siis eeldan, et käärituseaeg oli ehk isegi pikem.
Kui ma sel päeval Beriti juttu kuulasin leivateost, siis ma ausalt öeldes faktidele eriti tähelepanu ei pööranud. Tahtsin peamiselt tunda, näha, maitsta ja nuusutada.
Igastahes juuretise, jahu ja vee segu oli kenasti käärinud, lõhnas hapukalt ning oli sama vedel kui üks paksemat sorti hapukoor.
Sain olla see õnnelik, kes siis piisavad kogused suhkrut, soola ja jahu lisas ning kõike seda kokku segada sain. Just see tunnetuse osa, et kui vedel tainas jätta, oli minu jaoks oluline.
Panime tehtud taina 50 kraadisesse ahju kerkima, rätik kenasti peale pandud.
Kahe tunni jooksul tegime siis oma soolase ning magustoidud ja nosisime neid.
Kui 2 tundi oli möödas, siis oli tainas tugevalt kerkinud ning minu teha jäi nö "alla löömine". Ehket kerkimisega vahele tekkinud õhu eemaldamine taina segamisega.
Seejärel vormidesse ning ahju.
Kõigepealt 250 kraadi 20 minutit, et koorik tekiks.
seejärel välja võtta, foolium peale panna ning taas ahju
225 kraadi ja 15 min
210 kraadi ja 35 min
Kahjuks me tulemust maitsta ei saanud, kuna mul oli vaja minna järgmisele kohtamisele oma sõpradega.
Kuid Berit ütles, et välja tuli parim leib, mis ta teinud on.
Ei tea, kas ta tahtis mind lihtsalt kõrvust veidi tõsta, või mis. :)
Kuigi segamine on ju vaid väike osa kogu sellest protsessist.
No comments:
Post a Comment