Seemned mulda 2016, vol 2, 02.03

Minu tubase aia abiline kontrollib kvaliteeti. Näib et on rahul.

Vahekokkuvõtte lisaks veel mõnest tärganud taimest ning lisainfo otsimine nende kohta.
Tegelikkus on hetkel palju rohelisem, aga järk-järguline taimedega tutvumine tundub veidi parem viis selle blogi pidamiseks. Ja miks mitte teha seda selles järjekorras, mil nad nina mullast välja pistavad.

Kõigepealt Ruse ning Nemeesia I ja II tärkamise areng:


Ruse 02.03

Nemeesia I, Carnival Mix 02.03

Nemeesia II, saksa 02.03

 Nagu pildilt näha, siis Mr Fothergills nemeesia on palju kiirem tärkaja. Hetkeseisuga on näha ka, et seemnetest tärkas rohkem seemneid.
Ruse seemneid oli ka kindlasti rohkem, kui nad tegelikkuses tärkama hakkasid.

Aga uued tärkajad.

Portulak ehk mururoos

Portulakröschen- saksa keelne nimetus, lisainfo Gefüllte Prachtmischung (eeldatavasti kirjas, et täidisõieline)
Facebooki grupis nimetas keegi kena neiu seda taime lihtsalt Portulakiks. Uurin kohe veidi rohkem infot.

 

 

Lehelt: http://www.aiaidee.ee/portulak-kaunitar-paikeses-ja-kuivas/ saab sellist tarvilikku infot:
Taime päritolumaaks loetakse Argentiinat, Brasiiliat ja Uruguaid. Õied avanevad vaid päikesepaistelistel päevadel. Õite värv sõltub sordist ja palju kasutatakse kasvatamiseks mix seemneid. Taim armastab väga sooja ja on täiesti põuakindel. Ei armasta liigset väetamist, kasvab hästi vaid kuival, liivasel ja kiviklibusel pinnal ning tuleb toime minimaalse kastmisega. Kasvab umbes 15 cm kõrguseks. Ei talu külma, niiskust, varju ega ülekastmist. Vihmaste ilmadega näeb õiteilu vähe. Võib kasvada ka killustikul ja teedel plaatide vahedes. Nõuab päevas vähemalt 6- 8 tundi päikest. On võimeline kasvama ekstreemselt kuivades tingimustes.

Päikeselistele ja kuumadele terrassidele, rõdukastidesse ja lauakaunistustesse, kus ka regulaarne kastmine on raskendatud. Just kastmise vähene vajadus teeb portulaki nendes kohtades väärt taimeks.

Seemnest külvates tuleb suureõieline portulak külvata juba veebruaris, kuid kasvukohale saab istutada alles siis, kui öökülmad on möödunud. Kasvukohaks sobib hästi valgusrohke ja soe koht ning hästi vett läbilaskev muld. Kuivust see taime ei karda.

Meil saab teda kasvatada küll suvelillena ja üheaastase taimena, sest talved on meil liiga külmad ja niisked. Erinevatel andmetel internetist leituna antakse küll taime talvekindluse kasvutsoonideks 5-11 (Tsoon 5= -10 kuni -20 külmakraadi).  

Taimel on söödavad lehed, varred ja seemned. Kasutatakse toorelt või küpsetatult. Portulaki kasutatakse söömiseks nagu köögivilja ja salatit Türgis, Kreekas ja Mehhikos. Taimes sisaldub suur hulk omega-3 rasvhappeid ja C ja B vitamiini ning antioksüdante. Põhiliselt kasutatakse küll toiduks ja on väärtuslikum harilik ja aedportulak, kuid söödavad lehed ja varred on ka suureõielisel portulakil.

 

Huvitav on info, et taimed on söödavad. Esialgu ma neid kohe nahka pistma ei hakkaks, kui aeg käes, uurin aiahoolikute lehelt, mida nemad asjast arvavad :) Küll on hea, et selline grupeering on Facebookis olemas :)

Ja teine huvitav fakt on, et tegu on pigem kuivust armastava taimega ning ei vaja toitainerikkast mulda. Ma võib-olla istutan osad siis sellesse kohta, kuhu eelmine aasta sai alustatud peenra rajamist ja mis kõige paremas järgus hetkel pole. Ning osad taimed kuhugi amplitesse, mis jäävad lauspäikese kätte ning on kastmissüsteemist eemal.

 

www.seemnemaailm.ee lehelt lisaks sellist infot:

 Mitmeaastane taim, mida kasvatatakse kui üheaastast. Varred tugevalt harunevad, 15-20 cm pikkused, lihakad, mahlakad, helerohelised, mõnikord punaka tooniga. Lehed lihakad, peaaegu silinderjad, väikesed, paljad. Õied üksikud, asetsevad varre tippudes liht-, pooltäidis-, või täidisõied, 3-6 cm läbimõõduga, valged, kollased, oranzid, roosad ja punased ning nende värvide erinevad varjundid.
Õitseb juunist külmadeni. Kuprad avanevad valmides, seepärast korjatakse neid järk- järgult kollakaks muutudes. Seemned säilitavad idanevuse 3-4 aastat. Kultuuris alates 1827 aastast. Kultuuris vaid aiavormid.
Kasvukoht: taim armastab soojust ja on põuakindel. Valgust väga armastavad taimed, väiksemagi varju korral ei õitse. Ei talu orgaanikaga väetamist ning kasvab hästi vaid kuival, liivasel, isegi kiviklibusel mullal minimaalse kastmisega.
Paljundamine: seemned külvatakse istikute saamiseks veebruaris mullapinnale, kaetakse klaasi või kilega, hoitakse valguse käes. Tõusmed ilmuvad 7-14 päeva jooksul. Portulak õitseb 2,5-3 kuud peale tõusmete ilmumist. Pikeeritakse 5-6 cm läbimõõduga pottidesse. Ümberistutamist talub hästi. Kasvatatakse kuival reþiimil. Avamaale istutatakse peale öökülmade möödumist, taimedevaheline kaugus 15-20 cm. Mõnikord paljundatakse ka pistikutega. Täidisõieliste vormide idanevus on üldjuhul küllaltki madal. Suureõielise portulaki suur idanevus on võimalik vaid toakasvuhoones.

Substraat ei tohi sisaldada turvast ega orgaanilisi väetisi, vastasel juhul seemikud ei ilmu kas üldse, või hukkuvad seenhaiguste tagajärjel.
Istikumullana kasutatakse segu, mis koosneb ostetud turbast ja pestud jõeliivast, vahekorras 4:1, lisades ämbritäiele segule 1sl dolomiidijahu.
Väikesed seemned külvatakse hajusalt mullapinna peale, püüdes nad ühtlaselt jaotada. On veel üks võimalus väikeste seemnete külvamiseks - see on külv lumele. Selleks täidetakse nõu valmissegatud mullaseguga mitte ääreni, vaid jättes umbes 1 cm ruumi, järelejäänud ruum täidetakse värske lumega, ning sellele külvatakse hajusalt seemned. Valgel taustal on nad hästi nähtavad. Lumi sulab, ning seemned vajuvad mullapinnale. Ühtlaseks tärkamiseks vajavad portulaki seemned valgust, seepärast külve ei kaeta mullaga. Külvid kaetakse kilega ja pannakse valgesse kohta, kuid mitte otseste päikesekiirte kätte. Parim idanemistemperatuur on +25 C. Kile eemaldatakse 1-2 korda päevas õhutamiseks, samuti keeratakse ta tagurpidi, et kondensvee tilgad ei satuks mullapinnale, vajadusel piserdatakse, et nii seemned, kui ka mullapind ei kuivaks. Tõusmed tärkavad ebaühtlaselt 5-15 päeva pärast külvi. Peale täielikku tõusmete ilmumist eemaldatakse kate, seemikutega kast aga asetatakse valgemasse, kuid jahedamasse kohta aknalauale. Veel parem, kui saab alguses anda taimedele lisavalgust. 1-2 pärislehe ilmumisel pikeeritakse 1-3 kaupa väikestesse, kuni 5 cm läbimõõduga pottidesse, sama mullaseguga, mida kasutati ka külvil. Peale pikeerimist muutuvad taimed tugevamaks ning kasta võib neid nüüd tavaliselt kuid mõõdukalt, mitte liigselt.

Kasutamine: sobib kiviktaimlasse, kasutatakse konteinerites, rõdukastides jne. Kasutatakse ka lõunapoolsete kallakute dekoreerimiseks.

Seega seemnete idandamisel olen nii mõnegi vea teinud. Kindlasti oli mullasegus turvast ning mis veel olulisem- olen kastnud arvatavasti üle. Samuti katsin ma seemned ca 0,5cm mullakihiga, kuna paki peal polnud midagi muud kirja pandud. Peaks vaatama, kas mul jäi seemneid veel järgi ning tegema ühe lisakülvi.
Kuigi hetkel on mul suhteliselt korralikud taimekesed juba üleval. Eks näib, kas neist saab asja. Aga üldiselt olen saanud vist ühe lemmiku endale juurde, vähemalt kirjeldusi uurides.

Aga kuna portulak ei kannata sõnniku või kompostiga väetamist, siis ei saa ma teda siiski sinna uude peenrasse istutada. Peab veel mõtlema, et kuhu ja kuidas.
Istutamisvõimalusi on aga palju. Soovitatakse kiviktaimlasse, peenarde vahele, liivasesse kohta. Aga on sobiv ka amplitesse, pottidesse jne.

Mais võib ka avamaale külvata nii seemne kui ka istikuna. Kui tekivad pärislehed, peaks taimed pikeerima eraldi, 5-6cm suurustesse pottidesse.
Õitseb juunist külmadeni, kui jätkub päikest.
Armastab toitaine vaest mulda, palju päikest ning vähest kastmist.
On hea taim nii pinnakattetaimena, kiviktaimlasse kui ka pottidesse.

Hõlmine lehtertapp ehk Miina

Otsides internetist lisainfot, taipan, et olen juhuslikult sattunud taas ühe põneva isendi otsa.
Kui ausalt üles tunnistada, siis Saksamaa DIY poest seemneid ostes, lähtusin vaid lille huvitavast välimusest. Ei osanud ma siis millestki muust lähtuda. Huvitav välimus on mulle aga toonud huvitavad isendid külvikasti. Milline rõõm :)

Lehtertapp nimeni jõudsin alles peale saksa keelse nime googeldamisest ning sealt ladina keelse nimetuse eesti googles kasutamist. Suureks abiks on taas olnud seemnemaailm.ee koduleht.

 

Seemneid oli pakis vähe ning tänaseks on idanemata ca 3 taime. Aga sellest pole suurt hullu midagi.

Nüüd veidi infot internetist.

Lehelt http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/holmine-lehtertapp-on-justkui-varvi-muutev-kameeleon?id=55208670 :

Aiapidajaile on hästi teada ja tuntud tüütu umbrohi kassitapp, kellest üritatakse igaljuhul ja kõikvõimalike vahenditega lahti saada.

Tema kaunis sugulane, Mehhikost pärit hõlmine lehtertapp e miina (Ipomoea lobata syn Mina lobata) on aga kaunis üheaastane ronitaim, keda ilutaimena kasvatatakse tarade, võreseinte, lehtlate katmiseks ja kaunistamiseks.
Hõlmise lehtertapu sõrmhõlmised lehed on 10-12 cm pikad. Tema 2 cm pikkused torujad õied on aga üsna isemoodi: asetsevad nad ligi 30 cm õievarrel ja hoiavad end jonnakalt ühes suunas. Enne, kui õied puhkeda jõuavad, on nad punased, vahepeal muutuvad nad kollaseks ja vananedes suisa helevalgeks. Sedasi on miina justkui värvimuutev kameeleon. Toredasse värvipaletti annavad oma panuse ka miina lillakaspunased varred.

Miina eduka kasvatamise eelduseks on soe suvi ja taimede ettekasvatamine. Kui külvata seemned mai lõpus kasvukohale, ei pruugi taime kauneid õisi näha, (eriti veel, kui trehvab olema jahedapoolne suvi), sest külvist õitsemiseni kulub taimel pea kolm kuud.

Sobiv aeg miina külvamiseks on märts-aprill. Olenevalt külvipoti suurusest võib sinna külvata 3-5 seemet. Idanemine võtab aega kuni 2 nädalat. Vajadusel võib taimed ümber istutada. Kuna tegu on ronitaimega, siis tuleks taimede ettekasvatamisel neid ka toestada. Õue saab istutada alles siis, kui suurem öökülmaoht on möödas ning muld piisavalt soojenenud. Edukalt saab miinat kasvatada ka suuremas potis ning tubastes tingimustes.

Kasvuks valida päikseline ja soe koht, kus suured tuuled taimele liiga ei tee. Hästi sobib hoonete lõunakülge avanev sein, millel on olemas taimele ülesronimiseks sobiv tugi. Arvestama peaks ka sellega, et heades tingimustes kasvab miina kuni 3 m kõrguseks. Sobivad keskmise kuni kõrge viljakusega huumusrikkad ning vett hästiläbilaskvad mullad. Kasvuajal tuleks taimi väetada ja vajadusel kasta. Eriti oluline on kastmine anumates kasvatatavate taimede puhul.

 

Ning lisaks infot taaskord www.seemnemaailm.ee lehelt:

Õitseb juuli lõpust-augusti algusest kuni öökülmadeni. Istikute saamiseks külvatakse seemned juba märtsis. Avamaale istutatakse mais-juunis 35-50 cm vahekaugustega. Kasutatakse lehtlate, terasside kaunistamiseks ja elavtaraks. Sobib ka tubaseks potitaimeks.

Hooldus: on vaja toestada, võrsed seotakse üles ja suunatakse vastavalt vajadusele. Mõõdukas kastmine ja iganädalane väetamine augusti keskpaigani.
Kahjurid, haigused: kedriklest.
Paljundamine: Eesti tingimustes külvatakse sooja kevade puhul aprilli lõpul, kuid mitte hiljem, sest siis ei jõua seemned valmida. Istikutest kasvatamisel külvatakse märtsis külvikasti, edasi pikeeritakse ja istutatakse kasvukohale öökülmade möödumisel.
Kasutamine: postide, aiapiirete, rõdude kujundamiseks. Kasutatakse ka seina äärde istutamiseks, sobib hästi seina täielikuks dekoreerimiseks. Sobib hästi ka lillepüramiidi tegemiseks. Eredad õied säilivad lõikelillena.

 

Nagu juba mainisin, siis tegu väga põneva tegelasega. Selgub, et suisa ronitaim. Saan seda kasutada meie olemasoleva lehtla kujundamisel. Panen koos teiste kollakate-oranž-punaste lilledega. Jälgima, et satuks päikesepaistelisele poolele.

Sain teada, et pean ka istikuid juba toestama hakkama ning vajadusel pikeerima. Aga kuna taimi tuligi üks iga ruudu kohta, siis ma neid arvatavasti eraldi istutama siiski ei hakka. Ehk tuleks lihtsalt oksad külge panna, et nad toestatud oleksid.

Huvitav on ka, et tegu võib olla toataimega. Ehk õnnestub neid peale suve toas talvitada. Peab vaatama, tegu pidi olema püsikuga.

Kirjas oli ka, et võib kasvada kuni 5 m kõrguseks.

Mõned näited, kuidas kasutada:

 

 

Oleksid ilusad ka meie telliskivi seina ääres aga sinna ei paista nii palju päikest. Seega ma esialgu sinna neid ei planeeriks. Kui taime kasvatamisel tunnetus käes eks siis saab teha otsuseid järgmiseks aastaks.

 

 

Kokkuvõtvalt:

Õitseb juuli lõpust, augusti keskpaigast kuni öökülmadeni. Avamaale seemnete panek pole soovitav, kuid see ei tohiks juhtuda hiljem kui aprillis.



Vajadusel tuleb ümber pikeerida, avamaale istutada peale öökülmade möödumist, mais juunis, 35-50cm vahemaaga.

Sobib seinte, postide, piirete kaunistamiseks, ka lillepüramiidi tekitamiseks.

Soovib päikesepaistet, hea drenaažiga mulda, tuulevaikset kohta.

 

 

Seemned mulda 2016, vol 1, 29.02

Mu viimasest postitusest on päris palju vett merre voolanud. Elus on palju muudatusi toimunud.
Olulisi ja elulisi.
On taas saabunud aeg, kus mul on loodetavasti veidi rohkema aega tegeleda oma postitustega.


Igatahes, saabumas on 2016 aasta kevad ning käes on aeg seemned mulda pista.


Esimest korda elus elan ma alaliselt oma aiaga majas. Siiani olen isa juures nipet näpet korraldanud, kuid selline aeg-ajalt aia pidamine ei ole ikka päris "see".


Aed pole suur, kuid õnneks on mul tore mehe ema, kes varustab suve jooksul kõige olulisega. Mul vaid vaja maha panna ilu ning niinimetatud kiiresti tarbitavaid taimi.


Kuskil nädal aega tagasi panin mulda hulk erinevaid lilleseemneid. Siiani pole ma lilli ette kasvatanud, kuid sel aastal otsustasin proovida. Eks näis, kas õnnestub.


Oma Saksamaa reisil olles ei suutnud ma kordagi ühest DIY poest lahkuda ilma seemneid kaasa ostmata. Täielik ostupalavik selles osas. Seega väga suur osa minu kogust moodustavadki saksa keelsete nimetustega lilleseemned, mis aga on tänu Facebooki aiahoolikute inimestele peaaegu tuvastatud.


Moodustasin värvide järgi kaks grupeeringut- üks selline kolla-puna-oranži segune ja teine sini-kollase segune. Panin ka etteistutuskasti vastavalt värvide järjestusele.
Hetkel pole mul küll aimugi, kuhu täpsemalt need lilled kõik istutada, kuid eks tegeleme sellega siis, kui aeg on käes.


Seemned sai mulda pandud 23.02, päikselise akna juurde, veidi jahedamasse tuppa, temperatuur kõigub 16-19 kraadi vahepeal.

Tänaseks (29.02) on end ilmutanud juba kahe lilleseemne idandid.

Üks on Ruse ja teine on Nemeesia.

Ruse kohta on internetist suhteliselt keeruline infot leida, kuid miskit siiski leidsin. Tegu peaks olema rippuva lillega, millel on pisikesed kollased õied.
Selgub, et taime korrektne nimetus on:


Feerulalehine ruse.

Lehelt http://www.kanepiaiand.ee/tooted/suvelilled/ruse-bidens saab sellist infot:

Ilus, kollaste õite ja peenikeste lehtedega (meenutab veidi kummelit), laiuv või rippuv taim. Segudes väga ilus ja rõõmus, üksinda jääb värv veidi lahjaks. Kasvutingimustelt ja ilmastiku ning haiguste suhtes vägagi vastupidav, armastab viljakamat mulda, siis on lopsakam kuid kasvab ka lahjemas mullas. Pistikpaljundus.

Paki peal on lisaks info, et nõuab palju kastmist ja väetamist.

Internetist leidsin ka ühe pildi, kuidas ruset on ära kasutatud ampli kujundusel:

Pildi all kommentaar: Sügiseks on hurmav hõbepael, harilik maajalg, suva iluõnges ja koldnõges puittalad täielikult katnud. Punaseid ja kollaseid täpse lisavad rohelusse aed-raudürt ja feerulalehine ruse. http://ideesahver.ee/aed/19384/

Ma küll veidi loodan, et minu ruse jääb lopsakam ja kollast on rohkem, kuid millegagi koos seda tõesti võiks istutada amplisse.

Üleval olevas lingis jäi silma ka taim nimega kassiurb, mida mäletan Viljandi linnuse amplist. Sellega sobiks kollane ruse kaunilt kokku.

Mais peaksin taimed ümber istutama ning õiteilu on juunist kuni sügiseni.

Nemeesia

Nemeesia õisi imetlesin ma esmakordselt möödunud aastal ühel Saksamaa messil. Nii ilusad pisikesed õied, mis on tuhandeis värvides ning kauni kujuga.

Veidi meenutavad pisikest võõrasema. Eestis polnud ma siiani neid kohanud ning ka seemned ise sai ostetud Saksamaalt. Aga aiahoolikud Facebookis näisid seda lille hästi teadvat.

Sel aastal olid nemeesia seemned müügil ka Bauhofis. Seega on mul maha pandud kaks erisorti.

Kusjuures Bauhofist ostetud Mr Fothergills seemned tärkasid varem, Saksa seemned hiljem. Sellest pikemalt aga järgmises postituses.

Mr Fothergills nemeesia kannab nime: Nemesia Carnival mixed - kollasest punaste toonideni. Kahjuks ei saa ma aimu, kas on tegu väikeseõielise või suureõielise nemeesiaga. Eks siis aeg näitab. Taime kõrgus on küll veidi madalam kui saksast ostetud seemnetel.  

Saksa seemned kannavad nime Nemesia strumosa Märchenzauber, tõlkes "Haldja maagia". Tonaalsus näib olevat sama, mis ülemisel.  Ehk on roosat tooni veidi rohkem.

Veidi nemeesiast. Eestipärane nimetus on neil sitsilill.

Nemeesia on ühe või mitmeaastaste rohttaimede ja poolpõõsaste taimeperekond mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonnast. Perekonna umbes 50 liiki kasvab looduslikult peamiselt Lõuna-Aafrikas. Nemeesiate lehed on rootsutud, harilikult kobarais asetsevad huuljad õied sarnanevad pärdiklille õitega, vili kupar. Eestis kasvatatakse suvilillena ning üheaastase aiailutaimena suureõielise nemeesia (N. strumosa) rohkeid valgete, kollaste või punaste õitega sorte. Parim viis paljundamiseks on seemnetega. Ühes grammis on kuni 3600 seemet. Seemned võib külvata taimede ettekasvatamiseks juba märtsis aprillis. Idanemise temperatuur jääb vahemikku 15-20ºC, mille juures idanemine kestab 2–3 nädalat. Seemikud pikeeritakse vahedega 5x5 cm kastidesse. Noored taimed istutatakse välja kasvukohale vahekaugusega üksteisest umbes 20–25 cm mais, mil öökülmade oht on valdavalt möödas. Võib külvata mais ka otse kasvukohale, kuid pärast tärkamist võib külv vajada harvendamist. Nemeesiad õitsevad juulist sügiseni. Kasvukohana eelistavad nemeesiad päikeselist, viljaka-, vett hästi läbilaskva pinnasega paika. Soovides kujundada taimi põõsakujulisteks, võib võrseid kärpida.

lehelt: https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/152

Lisaks leidsin www.seemnemaailm.ee lehelt sellist infot:

Kultuurtaimena kasvatatakse alates 1892a. Valguslembene, külmakindel, vähenõudlik. Kerge, mõõdukalt viljakas ja niiske muld, mis ei sisalda lupja.
Hooldus: kuiva ilmaga vajab regulaarset kastmist; väetatakse 2-3 korda suve jooksul. Kui õitsemine hakkab vähenema võib võrsete otsad ära lõigata, hea hooldusega ja päikeselise ilmaga hakkavad taimed uuesti õitsema. Samuti pikendab õitsemist dekoratiivsuse kaotanud õisikute eemaldamine. Tihedama taime saamiseks tuleks võrsete tipud ära näpistada.
Paljundamine: seemnetega. Külvata veebruaris- märtsis külvikasti. Seemned kergelt katta mullaga. Külvi sügavus 3 mm. Tõusmed ilmuvad 8 päeva pärast. Neid pikeeritakse üks kord 5x5 cm skeemi järgi.

Pikeerida on vaja võimalikult vara, et vältida juurte kahjustamist. Pikeerida on parem kohe eraldi pottidesse. Kasvukohale istutatakse karastatud taimed mai kuus. Taimede vahed 15-20 cm. Ümberistutamisel on oluline, et juured ei saaks vigastada, mis nemeesiale ei meeldi. Mais võib külvada ka otse avamaale: tõusmed ilmuvad 14 päevaga.

Kasutamine: üks parimaid suvelilli  juhuslikult kokkuseatud lillepeenardesse, samuti sobib istutada  rõdukastidesse (maja lõunapoolsel küljel).

Ehket nemeesia sobib nii peenrasse täitelilleks, kui ka rõdukastidesse keskseteks lilledeks. Püstised, 20cm kõrged.

Samas kuigi nemeesia pole kuigi langev lill, siis on ta huvitav ka amplis.

Väga ilus tulemus on ka potis:

Aga pole ta inetu ka peenratäitena:

Seega sel lillel on päris palju erinevaid kasutusvõimalusi. Tekkis isegi mõte, et ehk peaks neid suisa juurde külvama :)

Taimed on valmis õue istutamiseks mais, kuid enne seda pean nad veel eraldi pikeerima. Kirjas on, et pikeerida võiks võimalikult vara, et juuri mitte kahjustada.

Ehket mulle näib, et peagi pean selle ette võtma. Hetkel on istikud päris tihedalt kasvama hakanud ning ei tahaks, et juurde väga põimuvad. Arvatavasti ostan eraldi istikutele ruudustikud, kuhu nad eraldi kasvama panna, siis on lihtne sealt nad otse avamaale, amplisse või rõdukasti mai kuus ümber istutada.

Kirjas on ka, et seemneid võin otse avamaale külvata mai kuus.

Nemeesia õitseb juunist sügiseni, kui õigesti hoolt kanda.

Väljalõikeid "Eesti rahva elulood" osa I

Sattusin juhuslikult sellise imetabaselt sünge väljanägemisega raamatu peale, mis mulle aga niipea huvi äratas, kui taipasin, et saan lugeda meie oma inimese elulugusid ning näha kuidas elas eestlane.

Lood on järjestikku pandud sünniaasta järgi. Kirjutan siia välja katked, mis mind enim liigutasid.

Hilja Lill, sünniaasta 1905

"Kui saabus sügis, viidi meid mõlemaid Tõrvasse Lintsi kooli. Kooli kena hall majake seisis Tultsi veski paisjärve kaldal. Meid pandi siis ühte käsitööliste perekonda korterisse. Selles koolis ei saanud meie kaua olla. Oli sõjaaeg, valged ja punased vaheldusid järjest. Ühel detsembrikuu päeval kutsus koolijuhataja meid õpetajate tuppa ning teatas, et meie vanemad on mõrvatud ning meil tuleb minna ja oma korteris oodata, kuni vanaema meile järele tuleb. Olime nagu puuga pähe saanud, nutsime ja soovisime, et vanaema ruttu saabuks, sest ainuke elutugi näis olevat tema.
Samal päeval saabuski ahastav vanaema, pakkis meie asjad ja küüditas Holdresse. Seal avanes kohutav pilt: mõlemad vanemad olid mõrvatud lasuga pähe, korter oli segamini ja külm, sest aknad olid katki pekstud. Konutasime ühes toakeses, sest enne kui saabus politsei, ei lubatud midagi puutuda.
Mõrvale eelnenud päeval oli külas olnud isa õemees Mats Mooses oma poja Ernstiga, See oli omamoodi imelik perekond, keda hakati kahtlustama. Hilisemad uuringud ei andnud tulemusi, sest ajad olid sõja tõttu väga segased. Maja tagauksest oli sisse küsitud. Tee poolt küljest näis kõik korras olevat. Alles päeva või paari pärast, kui loomad nii kõvasti kisendama hakkasid, et Holdre mõisani kostis, kuritegu avastati."

"Viimased aastad enne baaside lepingut Venemaaga olid muretud ja lõbusad. Perekonnaelu laabus, töö koolis edenes hästi, kas lastevanematega oli vahekord hea. Pingutasime homse nimel ja üldises lootusrikkas meeleolus arenes Eesti elu.
1939. aasta suvel-sügisel oli õhus hingeahistavalt pahaendelisi aimdusi. Põhjakaares sammus sõjateedel sadu suguvendi, edelas, Poolas mürtsusid kahurid. Hingel oli raske.
Vallamajast tuli käsk, et maanteedel ja nende läheduses viibimine on keelatud. Aknad pidid olema kaetud. Ja siis, ühel hallil hommikul hakkas Nuia koolimajast mööduma poripruuni värvi väikeste veoautode killavoor armetutes mundrites sõdalastega. Algas baaside ajastu.
Kevad ja suvi 1941 olid täis ärevust ja hirmu. Toimusid seletamatud sündmused. 13. juunil 1941 ei liikunud teedel autosid, oli imelikult vaikne. Järgmisel varahommikul äratas mind naabrimaja väravas peatuva veoauto müra. Vaatasin-veoauto ümber seisavad sõdurid. Umbes poole tunni pärast väljus majast majaomanik August Tilm abikaasaga, käes voodilinadesse mässitud kompsud. Algas küüditamine, alevis oli surmahirm. Keegi ju ei teadnud, kes on järgmine või kuhu end peita. Õnnetud koguti Viljandisse traataia taha. Nende sõit tundmatusse algas paari päeva pärast."

"Juuni lõpus viidi mind NKVD-st Viljanid vanglasse. Läbiotsimine oli põhjalik: kõik tõmblukud ja nööbid lõigati ära, mind võeti alasti, kästi kükitada ja tõmmati ka teatud kohad peoga läbi. Kambrid olid kitsad ja muidugi väga umbsed. Toidunorm oli nagu kõikjal. tavaline lõunasöök oli veega kedetud hapukapsasupp. Öösiti kostis kambrisse peksuhoope ja meeste karjeid. Oli õudne.
Umbes kuu aja pärast viidi mind koos grupi vangidega Tallinna Patareisse. Elamistingimused olid siin väga kitsad: seitsme inimese kambrisse topiti kuni 25 inimest. Magasime nagu kilud karbis, pead vastu seina, jalad vaheldumisi.Toiduks anti päevas 400gr leiba, 1 teelusikas suhkrut, tursapeasuppi."

"Oli veebruari lõpp. Ilmad olid külmad. Sõitsime loomavagunites, igas umbes 40 inimest. Magamiseks ja istumiseks olid kahekordsed lavatsid. Nii ööd kui päevad olime üleriietes."

"Kõigi moraalsete ja füüsiliste kannatuste tõttu mu tervis halvenes. Meie laagris oli ka ambulants, kus arstideks oli kaks eesti tohtrit: dr. Sumberg ja dr. Kukemilk. Haiguslood kirjutati ristisuunas vanadele ajalehtedele või vineerilauakestele, mis hiljem klaasitükiga puhtaks kraabiti. Mingeid arstiriistu seal polnud, valgustiteks olid väikesed õliga täidetud pudelikesed, millesse torgiti vati sisse mähitud puupulgake."

Helmes Tungal, sünniaasta 1907

"Alavääristav öö Keila miilitsajaoskonna lahtisi silmi põrandal, mil mu meel ja mõte olid ainult mu väikese tütre Leelo ja kaasa juures oma kodus. Olin üksinda, vaikisin, kannatasin. Päeval pärast piinavat üksildast uneta ööd pandi mu ette leht venekeelse tekstiga, millesse ma ei suutnud ega jaksanudki süveneda, et mõista, mida see tähendas. Kästi alla kirjutada. Ma ei liigutanud. Ei teadnud, milleks seda vaja. Või oli see minu surmaotsus? Mille eest?
Siis see jõhker, eesti keelt halvasti rääkiv vormimees ütles, et kõrvaltoas on üks seadeldis, küll kirjutate, kui teid sinna viiakse. Tahtsin elada ja kirjutasin sellele pikale paberile oma  nime alla.
Seejärel sõidutati mind jälle koleda autoga Tallinna Patareisse, valvur kõrval. Raske vanglauks vajus paukudes mu järel kinni ja ma olin kui kurjas unenäos, teadmata, mis kõik toimub. Istusin siis ühe kongi põrandal paari naiskaaslasega, kes olid rahulikud ja andsid nagu mõista, et juhtunud pole midagi.
Viis kuud tuima vanglaelu koos kaaskannatajate-eestlannadega. Ülekuulamised. Miks mind Saksa okupatsiooni ajal õpetajaametist lahti ei lastud? Miks olin Eesti kodutütarde juht? Miks õpetasin koolis Eesti hümni? Miks andsin 1930. a. õpetajaks hakates haridusosakonnas allkirja, et tõotan olla aus ja riigitruu eesti õpetaja? Miks mu vend oli Eesti ohvitser, mereväeleitnant? Miks mu vanematel oli suur talu? Miks küüditati mu ema ja õde 1949. aastal Novosibirskisse? Jne. Jne. Seda kõike ei oska ega mäletagi mõista. Nii et süü sündimisest saadik kaasas. Süüd otsiti üha juurde."

Tuuli Jaik, sünniaasta 1910

"Edaspidi püüdsin leida uut töökohta. Üritasin saada kaupluse müüjaks, sest see oli minu õpitud eriala. Mitmel pool oldigi nõus mind kohe tööle võtma. Kui aga esitasin oma dokumendid, jäi igal pool ja iga kord asi kohe katki, kui saadi teada, et minu nimi on Jaik. Endist kaupmeest Jaiki teadsid kõik. Nüüd küsitigi minult, ega ma tollele kaupmees Jaigile järsku sugulane ei ole. Kui siis hakkasin seletama, miks minu nimi Jaik on, et olen tolle kaupmehe poja naine, siis oli kogu jutt lõppenud ja mind saadeti uksest välja.
Kuna ma kusagile tööle ei saanud, siis tuli meil elama hakata kõige kohutavamas vaesuses ja viletsuses- minul, minu vanatädikesel ja minu lapsel. Pidevalt alatoitluses tekkis nii vanatädikesel kui ka minul enesel verevaesus, paremad palakesed hoidsime lapse jaoks."

"Kord 1983. aastal valisin välja ühe võrdlemisi keskmise kivimaja Jaama tänaval, mille kavatsesin kindlasti ära osta. Maja ostuhind oli 25 000 rubla, ja minul oli raha rohkem kui see summa. Mõttes olingi juba tolle maja perenaine. teatasin oma plaanist poeg Kalevile. Tema aga oli minu maja ostmise plaanist väga nördinud. Kalev vastas mulle resoluutselt: "Kui sa selle maja ära ostad ja raha ära raiskad, siis tee oma majaga mis tahad, sest mina sinna ei koli ega sind seal abistama ka ei hakka!" Maja oli aga tänava nurgal, seega oli seal tükk maad tänavapühkimist. See oli käidav koht ja eriti talvel oleks olnud palju lumerookimist ja liivaviskamist. Poeg oli kindla sõnaga, mina aga kui vana inimene poleks üksinda jõudnud toda maja seal hooldada. Käisin ja võtsin majaostmise käsiraha tagasi, maja jäi ostmata ja raha jäi pangaarvele edasi seisma.
Siis aga tuli inflatsioon ja hiljem rahareform. Meie tohutu suurest rahasummast jäi pärast rahareformi järele vaid umbes 10 000 krooni, mis oli äärmiselt tühine summa."

Leivategu maailma kuklapoolel: ise tehtud, hästi tehtud?

Olen nüüd Austraalias olnud 3 nädalat.
Ei saa öelda, et oleks tekkinud väga suur leivanälg, hoopis on tekkinud hasart teha leiba.

Siin koha peal sattusime esimesel päeval ühele Saksamaa üllitisele rukkileivast. Tegu on üliõhukesteks viiludeks tehtud tumedama niiskema leivaviiluga, mis on täis seemneid.
Kiiruga shopates sai see korvi pistetud, kuna olin midagi taolist kunagi varem söönud Itaalias.

Hiljem loobusime sellest ning asendasime oma leivaosa päevast saiaga. Paratamatus, sest tegu odavama lahendusega siin mail.

Beriti juures leiba tehes, andis ta mulle kaasa ka juuretise, kuid kartes Asutraalia tolli, otsustasin selle endast maha jätta.

Lisaks sain facebookis infot, et Austraalias pole rukkijahu. See kõlas samuti väga masendavalt, kuid ma ei jätnud jonni.

Juba kohal olles ja linna peal jalutades, sattusime ühte ökopoodi, kus selgus vestluses müüjannaga, et "dark bread"i on võimalik teha jahust nimega rye.
Kui aus olla,. siis ma polnud asja enne kontrollinud ning polnud aimugi, kuidas rukis inglise keeles on.
Ja kontrollides selguski:  rye on rukis.

Seejärel vaatasime kohaliku poe riiulid üle ning rukis oli sealgi olemas. Veel tume versioon. Ohh seda rahulolu ohet :)

Ostsin 2 kg jahu ning hakkasin uurima, kuidas seda juuretist nüüd saada.

Kohe alguses tuleb mainida, et kuna juuretis käib käest kätte, siis pole keegi eriti viitsinud neti avarustesse kirjutada, kuidas juuretisega hakkama saada.
Läbi pimeda õnne aga ostsin mõni päev enne lahkumist endale ka leivaraamatu. "Suur leivaraamat" Maire Suitsu poolt muidugi.
Maire Suitsu retseptid on mulle alati südamelähedased olnud, kuid antud raamat on siiski lihtsalt kokkuvõte erinevate leivameistrite kirjatöödest. Ja hoolimata esialgsest hämmingust selle üle, on see raamat siiski mulle suureks abiks olnud.

Nii netis, kui ka raamatus on muidugi peamiselt juuretise valmistamise mooduseks:
võta käär leiba, lisa hapupiima või midagi muud haput ja oota paar päeva.
Aga mul pole leiba kuskilt võtta. Seega mis edasi?

Raamatus sisukorda sirvides sattusin juuretise tegemise peatükini. Alles kolm päeva hiljem, kui olin selle järgi koostisosad paika pannud, selgus, et olin vaadanud nisujuuretise retsepti.

Sestap läks mul ka juuretise tegemisega kauem, kui oleks võinud arvata.
Kindlasti mõjutas seda ka siinne kõikuv temperatuur, kuna stabiilselt sooja kohta polnud mul kuskilt võtta.
Austraalia ehitised on ilma soojustuseta ning maja sisetemperatuur on 1:1le sõltuvuses välistemperatuurist.
Siin on kevad ning temperatuur kõigub 15 ja 25 vahel.

Igastahes.
Juuretis minu moodi.

Segasin kokku võrdetes kogustes vett ja jahu ning jätsin seisma.
Iga päev segasin 2-3 korda, et õhust tulevad mikroobid mu juuretise ellu ärataksid.
Segu pidi ca nädal aega seisma ning kolmandal päeval pidi elumärke andma.
Kuid mul oli täielik vaikus, ei mingit elu.

Sel hetkel tekkiski mul retseptis kahtlus ning avastasin, et tegu oli nisujuuretise retseptiga.
Millegipärast mu kõhutunne ütleb, et rukis ei hakkagi nii kergesti käärima, kui seda teeb nisu.

Otsustasin teda paremini poputama hakata ning panin kuuma veega poti kausi alla, et oleks nö soojem ja niiskem keskkond.
Samal ajal uurisin netist, kas on mingitki infot juuretise tegemise kohta. Leivaraamatu otsustasin uuesti läbi sirvida, et leida infot.
Viiendal päeval tekkis segule hapukam mekk külge. Olin rahul, kuid mitte väga. Kuna eeldasin tainalt veidi teistsugust maitset. Ootasin midagi maldoosa taolist.
Kartsin, et kui mul midagi valesti on ning mikroobid ei saa piisavalt toitu, hakkavad nad hävinema ning mu juuretis läheb nihu.

Järksu taipasin, et igas leivakäärus, mis pannakse juuretise nimel käärima, on hulgas ka suhkurt.
Suhkur!
Veinitegijana ju pidin teadma, et see on enamjaolt mikroobide maius.

Otsustasingi sukru lisada 6ndal päeval.
Ja siis sattusin ka raamatus ühele kirjutisele, kus mainitigi, et juuretise algretseptis on samuti suhkur.
Retsept oli seal koguaeg olemas olnud, kuid ma polnud seda üles leidnud.

Suhkur panigi mu juuretise kenasti elama ning tekkis see õige maitse ning lõhn.
Lasin asjal veel 2 päeva end koguda, kuna karstin, et kui juuretis on liiga nõrk, siis mu leivategu kindlasti nurjub.

Pealegi öeldakse, et leiva tegu õnnestub alles 10ndal korral. Niiet ega ma suuri lootusi ei hoia. Pealegi on siin tegu gaasiahjuga.
Ja kuigi kuskil videos mainiti, et ahi ei ole vabandus, siis ma siiski veidi seda ahju asja kardan :)

Eile otsustasin siis leivateo järgmise sammu ette võtta ning kella 7 ajal segasin ca 500ml käesooja vett c a6 supilusika juuretisega (mu juuretis on vedel hetkel) ning panin 250grammi jahu.
Beriti antud esialgne retsept on teine, kuid kuna mul pole väga täpseid mõõtriistu, siis jälgisin oma kõhutunnet ning tegin veidi paksema vedeliku kui seda on hapukoor.

Ta on hetkel seisnud mul kuskil 14 tundi, kobrutab pealt ning ajab hapukat lõhna välja.
Olen päris rahul :)

Leiva tegemine maailma kuklapoolel: suur ettevalmistus

Olen siiski eestlane ja suur leivasõber.
Austraaliasse reisima ja elama tulles, teadsin, et siit ma musta leiba eest ei leia.
Ja mul oli õigus.

Uurisin eelnevalt googlest, kas kuskil on head leivategemise retspeti, kuid ei sattunud mitte kui millegi peale, mis oleks mind aidanud.
Ei tea, kas leivaga on nii, et enne kui sa pole temaga sina-sõprust saanud, siis ta hoiab oma saladusi kiivalt vaka all...

Lõpuks otsustasin facebooki üleskutse panna. Ilma leivaretseptita ma Eestist lahkuda ei tihanud.
Mäletan veel, et keegi kommenteeris töö juures, et jah, õite mõtekas on facebookis kõike kuulutada.
Aga kusjuures juba mitmendat korda elus, see osutus mõtekaks.
Berit teatas, et teeb nädalavahetusel leiba ja on nõus mulle retsepti andma.

Tegemist oli mu eelviimase nädalavahetusega Eestis ning otsustasin sellest võimalusest kinni haarata.
Kõik päevad olid täis ekstreemselt tihedalt tegevuskavasid, kuid leivategemiseks ma aja leidsin. Une arvelt küll, kuid nagu mulle Merili kunagi ütles: "Küll jõuad Austraalias puhata"
Njah, tal oli õigus :)

Niiet pühapäeval oli mul võimalus leivaga sina-sõbraks saada.
Kutsusin ka Sigre leiva tegemist kaema ning otsustasime, et igaüks meist teeb midagi ka süüa. Sest leivategu on üks pikk protsess. Minule jäi soolane, Sigrele magus ning Beritile siis leib :)

Berit oli valmis teinud juba eelmisel päeval juuretise, vee ning jahu segu ning seda 12 tundi kääritanud.
Kuna jõudsin kohale suht hilja, siis eeldan, et käärituseaeg oli ehk isegi pikem.

Kui ma sel päeval Beriti juttu kuulasin leivateost, siis ma ausalt öeldes faktidele eriti tähelepanu ei pööranud. Tahtsin peamiselt tunda, näha, maitsta ja nuusutada.

Igastahes juuretise, jahu ja vee segu oli kenasti käärinud, lõhnas hapukalt ning oli sama vedel kui üks paksemat sorti hapukoor.

Sain olla see õnnelik, kes siis piisavad kogused suhkrut, soola ja jahu lisas ning kõike seda kokku segada sain. Just see tunnetuse osa, et kui vedel tainas jätta, oli minu jaoks oluline.

Panime tehtud taina 50 kraadisesse ahju kerkima, rätik kenasti peale pandud.

Kahe tunni jooksul tegime siis oma soolase ning magustoidud ja nosisime neid.

Kui 2 tundi oli möödas, siis oli tainas tugevalt kerkinud ning minu teha jäi nö "alla löömine". Ehket kerkimisega vahele tekkinud õhu eemaldamine taina segamisega.

Seejärel vormidesse ning ahju.
Kõigepealt 250 kraadi 20 minutit, et koorik tekiks.
seejärel välja võtta, foolium peale panna ning taas ahju

225 kraadi ja 15 min
210 kraadi ja 35 min

Kahjuks me tulemust maitsta ei saanud, kuna mul oli vaja minna järgmisele kohtamisele oma sõpradega.
Kuid Berit ütles, et välja tuli parim leib, mis ta teinud on.
Ei tea, kas ta tahtis mind lihtsalt kõrvust veidi tõsta, või mis. :)
Kuigi segamine on ju vaid väike osa kogu sellest protsessist. 

Kodune aed II

Istutamisest on möödunud 3 nädalat.
Rukkola on omas hoos edasi kasvanud, samuti mizuna. Rollo Rosso teeb pikkuselt kõigile ette.
Oblikas on veidi hädas ning osad basiiliku ning spinati taimekesed on välja läinud.
Kahtlustan, et nad olid veidi külma tuule käes.

Aga veidi ajaliselt pildikesi kasvamisest.
Võtame siis eelkõige lemmiku: Rukola.


Rukola oli kõige kiirema kasvuga ning esimestel päevadel ka usinaim sirguja.
2-3 päeva peale istutamist:

Järgmine samm sai tehtud järgmistel põhjustel:
1) Rukola kas oli kiire ja tulemuslik, eriti polnud enam potis ruumi
2) kass otsustas veidi pottide seltsis tuuseldada
seega otsustasin, et istutan rukkola ümber.

Istutamine võttis ikka umbes 1 tund ning oli suhteliselt tüütu, kuna taimed on väikesed. Ümber istutamine toimus nädal peale seemnete mulda panekut. Taimele oli tekkinud kolmas sakiline leht:

Palju ruumi ma taimedele siiski ei jätnud, pakil soovitatud info tundus ülemäära palju. Eks ole näha, mis on õige. Lõpptulemus selline:

Selliseid anumaid sai suisa kaks, ühe peal otsustas küll Nurjam magama heita ning hetkel pole tolle poti elujõulisus just kõige parem.

Rukkola potike 3 nädalat peale seemnete mulda panekut.

Elujõuline:

Kassi poolt alandatud taimekesed:

Lisaks kõigele on taimed ka viimased 2 nädalat paiknenud rõdul. Ilm on tegelikult suhteliselt jahe olnud mai kuu kohta, kuid taimed on sellega isegi peaaegu hakkama saanud. 

Esimese poti taimedega võib täitsa rahul olla:

Maitsesin paar nädalat tagasi üht rukkola taime, kui neid istutasin. Juba pisikesena on neil iseloomulik rukkola maitse man. 

Järgmise taime Mizunaga istutasin veidi hiljem ümber ka allesjäänud Rukkola taimed. Nende kasv kusjuures aeglasem veidi kui enne neid 3 päeva ümber istutatud taimedel.

Mizuna

Mizuna istutasin ümber mõned päevad peale rukkolat. 

Ka mizuna kasvuga võib rahule jääda. 

Välimuselt on Mizuna ja Rukola väga sarnased. Mizuna kolmas leht on ehk veidi sakilisem.

Lollo Rosso

Tärkas mõned päevad peale rukkolat ja mizunat, kuid on tänaseks neist kõigist pikemaks veninud.

Kahtlustan ainult, et pidanuks taimekestele rohkem kasvamiseks ruumi jätma.

Ajalises järjestuses siis:

Peale ümberistutamist, mis toimus ca 1 nädal peale tärkamist.

Taimeke on veidi õrnake ja omavahel tihedalt haakuv.

Siiani pole ma viitsinud basiiliku taimi ümber istutada. Nii mõnedki on ka hinge heitnud.