Teisest sammust on möödas suisa paar nädalat ning ainult mu isa kastmine on olnud tegevuseks peenarde juures.
On toimunud veel mingeid muudatusi, kuid ei midagi erilist.
Pean tunnistama, et eelmine kord jäid redised harvendamata ja seekord oli neid suisa terve puhmas.
Ja ega ma suurt ei looda, et neist midagi saab. Usun et harvendasin välja 99% redistest. Hirmus halb aednik olen.
Seekordne tarkuse ammutamine rajaneb aga teoorial: Iseenda vigadest õppimine.
Seega järgmine kord siis juba paremini ja targemalt.
Vasakult alustades siis:
Murulauk
Sibul
Kurk
Kurk
Rooma salat
vürtsbasiilik
redis.
eelmisel korral pikeerisin rediseid kõrval olevasse peenrasse:
Nende olukord ei paista olevat just kõige parem. Taimed on välja veninud ning mööda maad laiali.
Ma puhastasin mulla ning nokkisin mõned umbrohud ära.
Muud ei oska teha. Ehk hiljem võtan mõned eriti välja veninud taimed vahelt välja.
Leidsin päris põneva artikli:
KEVADKUULUTAJA REDIS
Redis pärineb arvatavasti Aasiast. Euroopasse jõudis redisekasvatus alles keskajal, esimesed redisesordid aretati arvatavasti Hollandis ja Itaalias. Et redist loetakse aedrõika teisendiks, siis on mõistetav, miks neid teabekirjanduses sageli koos käsitletakse.
Redis on üheaastane kultuurtaim. Kasvuaeg külvist kuni redise söödava osa valmimiseni kestab 25-40 päeva. Et redis on tüüpiline lühipäevataim, siis meie aladel saadakse kvaliteetne saak vaid varakevadisel või hilisssuvisel perioodil suhteliselt lühikese päeva tingimustes. Juunis-juulis kui valgustatud aeg on suhteliselt pikk, kiireneb õisiku ja seemnete moodustumine ning maaalune söödav osa jääb kesiseks ja muutub puiseks. Redise viljaks, milles peituvad seemned, on kauna meenutav kõder. Kuid inimene ei söö mitte redise vilju, vaid taime maa-alust osa, mille moodustavad paksenenud ülemine osa peajuurest ja juurekaelast. Olenevalt sordist on redised kujult kas ümarad, lapikümarad, koonilised, piklikud või silinderjad. Varieeruv on ka rediste koorevärvus. Et rediseid süüakse koorega, siis on juurvilja eredalt värvunud pealispind oluline ka toitude kaunistamisel. Kõige rohkem tuntakse loomulikult punase koorega rediseid, vähem on levinud valge, lilla, mustja või kollase värvusega redisesordid. Vaatamata kooreosa värvusele, on redise sisu valge ja mahlakas. Meil müüdavate rediste kaal on tavaliselt mõnikümmend grammi, kuid maailmas tuntakse ka selliseid sorte, mille söödav osa kaalub ligikaudu kilo. Rediseid süüakse toorelt ja pikalt neid säilitada ei saa. Tõsi jahedas (0...+2 oC) ja niiskes (90-95% õhuniiskust) võib rediseid mõne nädala säilitada, kuid loomulikult on värsked juurviljad palju maitsvamad.
Redise kiituseks peab mainima, et söödava osa töötlemisel kadusid eriti ei esine. Kaubastatavatel redistel langeb juureotsa ja vartejäänuste arvele kõigest 10-15%. Päris varteta ei saa rediseid müüa, sest siis kaotaksid nad lõikepinnalt palju vett ja juurvili närbub. Redise söödav osa sisaldabki kõige rohkem vett, 90-94%. Veega on redisel üldse eriline suhe, sest kuivas kasvanud taimede maaalune osa on väike ja puine ning maitselt lausa kibe. Süsivesikuid on redistes keskmiselt 4%, valke tavaliselt 1,2%, kiudaineid protsendi piires. Lahja ja kevadiselt värskendava suutäiena on redis hinnatud ka nende inimeste toidulaual, kes pingsalt söödava toidu energeetilist väärtust jälgivad. Ja tõepoolest, sajagrammise redisepundi söömisel saab organism tühised 18-22 kilokalorit. Mikrotoitainetest tuleb märkida redise vitamiine ja mineraalaineid. Tõsi üksikutest vitamiinidest rääkides on selles taimes rohkelt vaid askorbiinhapet, teiste vitamiinide sisalduselt redis millegi erilisega ei üllata. Redises väga soodne kaaliumi/naatriumi suhe, mis korrastab oluliselt organismi veemajandust. Redisel on terav maitse, mille talle annavad eeterlike õlide hulka kuuluvad sinepiõlid. Rahvameditsiinis on redisest pressitud mahla kasutatud hingamisteede põletike, seedekulgla talitluse ergutamiseks, neeru- ja sapihaiguste korral. Enamikele inimestele on aga redis tähtis kui esimene kevadine juurvili, mis tõstab isu ja mitmekesistab toidulauda.
http://www.terviseleht.ee/200018/18_redis.php
Selle järgi siis polegi suurt mõtet saaki oodata, kuna redise istutamine sattuski väga päikselise ja pika päevaga ajale.
Püüan teda veel igapäevaselt kasta. Vaatame, mis juhtub.
Ostsin isegi eraldi kannu selle nimel, kuna voolik nii kaugele ei ulatu ja ainuke viis kasta on voolikust purskaevu tekitada, kuid nii raske vesi ei ole noortele taimedele hea.
Lisaks pikeerisin rooma salati ära.
Enne seda olid nad koos niivõrd tihedalt:
Samamoodi võtsin kamaraga üles, tasakesi raputasin puhtaks ning istutasin suuremale pinnale maha.
Seejärel kastsin päris tugevalt.
Muus osas ei osanudki midagi tarka teha. Murulaugu ja sibula juures veidi nokkisin umbrohtu ära.
Kurkide juures nagu ka mingid taimekesed on, kuid ma pole üldse kindel, et need õiged asjad üldse on.
Ka vürtsbasiilik peidab end veel.
Istutamisest on möödas ca 1 kuu juba.
Ahjaa... peenra ette oli kasvanud üks vaarika võrs, mille ma välja kaevasin ning teise kohta istutasin.
Alul näis talle seal sobivat, kuid hiljem vajus hirmsasti norgu, kuigi ma kastsin.
Kastsin õhtul veel ja vaatab siis mis temast homme saab.
Kohe peale istutamist pilt selline:
Muud tarka ma ei teinudki, kui just muruniitmine ja mahla tegemine välja jätta ;)
Monday, July 11, 2011
Isehakanud aedniku teine samm
Nädal peale taimede mahapanekut, olen tagasi peenra juures.
Kuuldus isalt, et kassidele ja koerale meeldib hirmsasti mu peenras istuda, ei mõjunud eemaolles kuigi rahustavalt ning lõin juba aedniku karjäärile käega.
Kuid tagasijõudes olin üllatunud.
Mu lillepeenra kolmandas reas siiski toimub mingi ärkamine. Isa oli oksi peale visanud, et kassidel seal nii mõnus poleks ning ehk oligi see mu taimed päästnud.
Muus osas oli aga peenar veel ikka vaikne.
Mu aedvilja peenras oli toimunud veelgi suurem ärkamine. Redised olid tärganud väga jõudsalt.
Kohe nii jõudsalt, et mulle näis, et nad vajavad...khm...pikeerimist. :)
Ilus sõna mis? õppisin selle oma "Paljundamise alused" raamatust.
Pikeerimine on siis minu sõnade järgi see, et seemnest tärganud taim tuleb tema noores eas ümber istutada, et taimedel oleks ka ellujäämislootust.
Otsusasin seda siis järgmisel päeval katsetada.
Vahur küll mainis, et redisele see ei meeldi arvatavasti ning ka Halja oli seda meelt.
Kuid kuna taimi oli nii palju tekkinud, otsustasin siiski proovida.
Eelneva peenra kõrvalt kaevasin uue peenra. Pudistasin ja sortisin.
Sääsed sõid mind mõnuga, kuid kuna OFF oli kadunud, siis pidin olukorraga leppima.
Kui peenar oli valmis, siis kaevasin õrnalt taime pahmaka koos mullakamaraga välja.
Terve hunnik taimi oli sinna tekkinud.
tegin kõrval peenrale augud ette ning asusin taimi ümber istutama. Tükk tegemist oli.
Teise reani ma ei jõudnudki veel ja mõtlesin, et ehk seda oleks mõistlikum siiski harvendada.
Osaliselt ma vist harvendan ja osaliselt siiski pikeerin, kuna 1/3 peenrast jäi hetkel tühjaks.
Redisest kaks pulka ettepoole on ka mingid taimed välja tulnud, kahjuks ei tea ma nüüd enam mis taimega on tegu, kuna ajasin oma seemnepakid segamini ja märkmeid ka ei teinud.
Üritasin küll mälu järgi meenutada oma loogikat ja ehk on siis nii:
A. Murulauk, püsik
Külviaeg: Mais-juunis peenrale või külvikasti
Istutustihedus: 25x25cm
Kasvatus: saak alates teisest kasvuaastast peale külvi.
Märkused: Pealseid lõigatakse korduvalt. Võib istutada talveks potti ja kasvatatada aknalaual.
B. Talisibul, püsik
Külviaeg: Mais-juunis peenrale või külvikasti
Külvitihedus: 1x30cm
Kasvatus: saak alates varakevadest külvile järgneval aastal.
Märkused: talveks võib kergelt katta
C. ja D. Kurk, partenokarpne
Külviaeg: Juuni algul otse kasvukohale. Taimed võib ka ette kasvatada.
Külvitihedus: 40x150cm
Kasvuaeg: 58 päeva külvist saagi alguseni. Katteloori kasutamisel kasvuaeg lüheneb.
Märkused: Suure kogusaagiga varajane hübriid. Isetolmlev, sobib kasvuhoonesse, avamaale ja katteloori alla. Vastupidav taimehaigustele. Vili sihvakas ja tugeva konstistentsiga, väga heade töötlemisomadustega. Saaki koristatakse, kui viljad on 8-15 cm pikkused. Kasutatakse värskelt ja konserveerimiseks.
E. Vürtsbasiilik, üheaastane
Külviaeg: Aprilli algul külvikasti 0,5cm sügavusele, istutus kasvukohale peale öökülmi.
Istutustihedus: 20x30cm
Kasvuaeg: 80 päeva
Märkused: Sobib soe ja päikesepaisteline kasvukoht. Universaalne maitsetaim. Enne õitsemist kogutud võrseid ja lehti kasutatakse nii värskelt kui kuivatatult.
F. Rooma salat
Külviaeg: Alates maist avamaale või kasvuhoonesse. Taimed võib ette kasvatada.
Külvitihedus: 25x25 cm. Soovitav on jätta taimedele kasvuruumi.
Kasvuaeg: varajane, saagi algus 60-70 päeva tärkamisest.
Märkused: lehed käharad, tumerohelised, siselehed kollased, suurepärase maheda maitsega ja krümspuvad. Pea tihe, püstine, keskmise suurusega. Haigusekindel. Säilitab pikalt kaubandusliku kvaliteedi. Võib kasutada nagu hiina kapsast või jääsalatit.
G,H. Redis
Külviaeg: kevadel või varasügisel avamaale. Võib teha korduskülve.
Külvitihedus: 3x20cm.
Kasvuaeg: 25 päeva tärkamisest saagini.
Märkused: Hea kuuma- ja valgustaluvusega keskvarajane sort. Juurviljad suured, ümmargused, helepunased. Pealsed tugevad, lehestik keskmine. Ideaalne sort pakke ja kimburedisteks.
Kuuldus isalt, et kassidele ja koerale meeldib hirmsasti mu peenras istuda, ei mõjunud eemaolles kuigi rahustavalt ning lõin juba aedniku karjäärile käega.
Kuid tagasijõudes olin üllatunud.
Mu lillepeenra kolmandas reas siiski toimub mingi ärkamine. Isa oli oksi peale visanud, et kassidel seal nii mõnus poleks ning ehk oligi see mu taimed päästnud.
Muus osas oli aga peenar veel ikka vaikne.
Mu aedvilja peenras oli toimunud veelgi suurem ärkamine. Redised olid tärganud väga jõudsalt.
Kohe nii jõudsalt, et mulle näis, et nad vajavad...khm...pikeerimist. :)
Ilus sõna mis? õppisin selle oma "Paljundamise alused" raamatust.
Pikeerimine on siis minu sõnade järgi see, et seemnest tärganud taim tuleb tema noores eas ümber istutada, et taimedel oleks ka ellujäämislootust.
Otsusasin seda siis järgmisel päeval katsetada.
Vahur küll mainis, et redisele see ei meeldi arvatavasti ning ka Halja oli seda meelt.
Kuid kuna taimi oli nii palju tekkinud, otsustasin siiski proovida.
Eelneva peenra kõrvalt kaevasin uue peenra. Pudistasin ja sortisin.
Sääsed sõid mind mõnuga, kuid kuna OFF oli kadunud, siis pidin olukorraga leppima.
Kui peenar oli valmis, siis kaevasin õrnalt taime pahmaka koos mullakamaraga välja.
Terve hunnik taimi oli sinna tekkinud.
tegin kõrval peenrale augud ette ning asusin taimi ümber istutama. Tükk tegemist oli.
Teise reani ma ei jõudnudki veel ja mõtlesin, et ehk seda oleks mõistlikum siiski harvendada.
Osaliselt ma vist harvendan ja osaliselt siiski pikeerin, kuna 1/3 peenrast jäi hetkel tühjaks.
Redisest kaks pulka ettepoole on ka mingid taimed välja tulnud, kahjuks ei tea ma nüüd enam mis taimega on tegu, kuna ajasin oma seemnepakid segamini ja märkmeid ka ei teinud.
Üritasin küll mälu järgi meenutada oma loogikat ja ehk on siis nii:
A. Murulauk, püsik
Külviaeg: Mais-juunis peenrale või külvikasti
Istutustihedus: 25x25cm
Kasvatus: saak alates teisest kasvuaastast peale külvi.
Märkused: Pealseid lõigatakse korduvalt. Võib istutada talveks potti ja kasvatatada aknalaual.
B. Talisibul, püsik
Külviaeg: Mais-juunis peenrale või külvikasti
Külvitihedus: 1x30cm
Kasvatus: saak alates varakevadest külvile järgneval aastal.
Märkused: talveks võib kergelt katta
C. ja D. Kurk, partenokarpne
Külviaeg: Juuni algul otse kasvukohale. Taimed võib ka ette kasvatada.
Külvitihedus: 40x150cm
Kasvuaeg: 58 päeva külvist saagi alguseni. Katteloori kasutamisel kasvuaeg lüheneb.
Märkused: Suure kogusaagiga varajane hübriid. Isetolmlev, sobib kasvuhoonesse, avamaale ja katteloori alla. Vastupidav taimehaigustele. Vili sihvakas ja tugeva konstistentsiga, väga heade töötlemisomadustega. Saaki koristatakse, kui viljad on 8-15 cm pikkused. Kasutatakse värskelt ja konserveerimiseks.
E. Vürtsbasiilik, üheaastane
Külviaeg: Aprilli algul külvikasti 0,5cm sügavusele, istutus kasvukohale peale öökülmi.
Istutustihedus: 20x30cm
Kasvuaeg: 80 päeva
Märkused: Sobib soe ja päikesepaisteline kasvukoht. Universaalne maitsetaim. Enne õitsemist kogutud võrseid ja lehti kasutatakse nii värskelt kui kuivatatult.
F. Rooma salat
Külviaeg: Alates maist avamaale või kasvuhoonesse. Taimed võib ette kasvatada.
Külvitihedus: 25x25 cm. Soovitav on jätta taimedele kasvuruumi.
Kasvuaeg: varajane, saagi algus 60-70 päeva tärkamisest.
Märkused: lehed käharad, tumerohelised, siselehed kollased, suurepärase maheda maitsega ja krümspuvad. Pea tihe, püstine, keskmise suurusega. Haigusekindel. Säilitab pikalt kaubandusliku kvaliteedi. Võib kasutada nagu hiina kapsast või jääsalatit.
G,H. Redis
Külviaeg: kevadel või varasügisel avamaale. Võib teha korduskülve.
Külvitihedus: 3x20cm.
Kasvuaeg: 25 päeva tärkamisest saagini.
Märkused: Hea kuuma- ja valgustaluvusega keskvarajane sort. Juurviljad suured, ümmargused, helepunased. Pealsed tugevad, lehestik keskmine. Ideaalne sort pakke ja kimburedisteks.
Sunday, June 12, 2011
Taimede esmakordne istutamine- kas ilmselge teadmiste ülehinnang?
Maja ostuga kaasnevad ka teatud hüved.
Nimetan neid hüvedeks, kuna mulle meeldib aias mässata.
Aga meeldimine ei tähenda veel, et sellega hakkama ka saab :)
Igastahes täna sai mulda pandud mõned seemned.
Ja loodan seda traditsiooni ka jätkata.
Ehk saan meistriks :P
Täna sõitsin rattaga Rakverre ning käisin Selveris, kuna see oli ainuke hetkel lahtiolev koht.
Peas olid küll sisustamise alased mõtted, kuid kuna olin planeerinud ka ühtteist istutada, jäin hoobilt seisma seemneleti ees ning asusin vaatama, mida saab üldse veel nii hilja maha panna.
Põhomõtteliselt pistsin korvi kõik vähegi huvi pakkuvad taimed, mis olid juuni kuus avamaale kasvatamise võimalusega.
Kindlasti ma nüüd siin kirjatükis panen kirja midagi ülinõmedat ning ebakompetentset, kuid see ongi arenemise võlu, et alati saab paremini.
Mis ma siis lõpuks korvi pistsin?
lavendli
aed-liivatee
võõrasema
rukkilille (2 pakki)
tokkroosi segu
vürtsbasiiliku
murulaugu
talisibula
redise
rooma salati
kurk (2 tk)
Üleval mainitud lillelised on juba mullas. Niiet nüüd tuleb vaid parimat loota.
Leidsin maad riisudes ühe mullasema pinna, kus oli enne peenar olnud ning otsustasin sinna ostetud lilled panna.
Kaevasin maa üles ning üllatusega taipasin, et mullast tulid välja hunnik sibulaid.
Olin üllatus-õnne-hämmeldue segu.
Sest ausalt öeldes ei osanud ma aimata, kui suure patuga hakkama sain.
Igastahes kuna tegu oli juba tehtud, siis otsustasin, et tegutsen edasi ja panen nad mujale mulda. Algul planeerisin sama lapi otsa panna.
Kahjuks aga lapp ei kujunenud piisavalt suureks.
Raamatust "Paljundamise alused" Steven Bradley lugesin, et
Mida peenemaid seemneid kavatsete külvata, seda tasasem ja peenema struktuuriga peab olema külvipeenral muld. Kui peenra pind on liiga jämedakoeline, võivad seemned sattuda kuivadesse õhuaukudesse, kus peavad elu eest võitlema. Kui olete peenra läbi kaevanud, rehitsege selle pind üle peenepiilise rehaga ning purustage kõik mullaklombid nii, et pind jääks ühtlane ja sile.
Juttu oli veel külvivakku külvamisest ja soovitusest mitte üle kasta.
Mida ma küll lugesin just praegu.
Igastahes. Sõelusin ma mulda nii peeneks, kui see võimalik oli. Rohkem varjus olevat peena poolt segasin ka huumusega.
Tegin mulda märjemaks, et mingigi eluslootus oleks.
Kuid õnneks isa näpunäidet "lase vett nii, et kohe on", ma ei järginud.
Vaid lasin mulla piisavalt märjaks.
Segasin seda veel kuivema mullaga ning esimesse otsa tegin ühe pika vao, kuhu panin tokkroose.
Paki peal on selline info:
Aed-tokkroos, kaheaastane
Külviaeg: Mais- juunis peenrasse või kõlvikasti. Idaneb 14-20 päeva temperatuuril 18 kraadi. Kasvukohale istutatakse augustis- septembris.
Istutustihedus: 25x25 cm
Kõrgus: 150-200 cm
Õitsemisaeg: Juulist septembrini järgmisel aastal.
Märkused: vajab tuulevaikser kasvukohta ja toestamist. Võib õitseda ka järgnevatel aastatel.
Kahjuks ei mõista ma küll istutustiheduse mõistet.
Uurin selle kohta raamatust midagi. ei leidnud nagu miskit selle kohta.
Ma siiski eeldan, et see on nö ruutmsentimeetrid, kui suurele alale võiks istutada.
Ma loodan :)
Igastahes sinna samasse vakku ma need lilleseemned puistasin.
Nad olid veidi suuremad sellised rannakarbi kujulised.
Pettumust valmistas, et tegu nö pikavinnaga lilledega, kuid samas eks ole seegi omaette põnev.
Panin mulla peale. Kusjuures kahtlustan, et ehk läksid need seemned liiga sügavale mulda. ca 5 cm.
Hilisemad panin kõrgemale.
Järgmisena paningi rukkililled.
esialgu tegin vaod, kuid siis mõtlesin, et see mulle ei meeldiks, selline põõsas oleks palju armsam.
Ning puistasin nad laiali suuremale pinnale ja ca 3 cm sügavusele.
Pakil on info selline:
Rukkilill, üheaastane
Külviaeg: mais-juunis kasvukohale. Idaneb 12-18 päeva temperatuuril 15 kraadi.
Kõrgus: 70cm
Õitsemisaeg: juuli-august
Kasutamine: hea lõikelill
Märkused: talub ka poolvarjulist kohta.
Seemned oli segamini kuivanud õisikutega.
Nendest edasi hajusalt panin seejärel võõrasemad.
Pakil oli kirjas:
Võõrasema, kaheaastane
Külviaeg: Märtsis külvikasti või juunis peenrasse.
Idaneb 10-18 päeva temperatuuril 18 kraadi. Kasvukohale istutada sügisel või varakevadel.
Kõrgus: 15cm
Istutustihedus: 20x20cm
Õitsemisaeg: Maist augustini olenevalt külviajast.
Kasutamine: Peenrale ja lillekasti. Päikesepaistelisse ja poolvarjulisse kasvukohta. Talub kevadel ja sügisel öökülma kuni miinus 5 kraadi.
Seejärel segasin mulda veidi liivaga.
Et seda suts kuivemaks saada ning istutasin maha lavendli.
Pakil oli kirjas:
Tähklavendel, püsik
Külviaeg: masi-juunis peenrale või külvikasti.
Istutustihedus: 25x25cm
Kasvatus: Eelistab sooja, päikesepaistelist kasvukohta ja kuiva mulda.
Märkused: Väikeses koguses lehti ja õiepungi kasutatakse maitseainena. Kuivatatud oksi ja õisi kappides koide tõrjeks. Sobib hästi ilutaimeks.
Peale selle, kõige otsa panin aed-liivatee.
Pakil oli kirjas:
Aed-liivatee (tüümian), püsik
Külviaeg: aprillis külvikasti või juuni peenrasse. Seeme kaetakse 1-2 mm paksuselt liivakihiga.
Istutustihedus: 20x30cm
Kasvatus: eelistab kuiva ja päiksepaistelist kasuvukohta. Talveks kaetakse kaitseks varakevadise päikese eest.
Märkused: Õitsemise ajal kogutud võrseid kasutatakse nii värselt kui kuivatatult.
Kahjuks ei tõusnud mul käsi otse seemnete peale liiva puistata. Panin siiski mulda ja mulla peale liiva.
Lodoan, et midagi hullu pole.
Kui see sai tehtud, siis tampisin kogu ala veidi tugevamalt kinni ja kastsin veel korra.
Nüüd jäi veel ülesandeks leida koht või teguviis sibulatele.
Lootsin raamatust abi leida, kuid sealt sain vähest infot ning põhiliselt seda, et nad peaksid siiski mullas olema.
Seega uurisin veidi teist peenart, rohisin selle puhtaks ning panin sibulad sinna mulda.
Neid oli päris palju ja väsinuna ma kahjuks just maksimaalselt head tööd vist siiski ei teinud. Aga loodan, et nad väga õnnetud seal pole :)
Selline oli siis minu aednikukarjääri algus.
Loodan, et siit midagi ka välja tuleb.
Nimetan neid hüvedeks, kuna mulle meeldib aias mässata.
Aga meeldimine ei tähenda veel, et sellega hakkama ka saab :)
Igastahes täna sai mulda pandud mõned seemned.
Ja loodan seda traditsiooni ka jätkata.
Ehk saan meistriks :P
Täna sõitsin rattaga Rakverre ning käisin Selveris, kuna see oli ainuke hetkel lahtiolev koht.
Peas olid küll sisustamise alased mõtted, kuid kuna olin planeerinud ka ühtteist istutada, jäin hoobilt seisma seemneleti ees ning asusin vaatama, mida saab üldse veel nii hilja maha panna.
Põhomõtteliselt pistsin korvi kõik vähegi huvi pakkuvad taimed, mis olid juuni kuus avamaale kasvatamise võimalusega.
Kindlasti ma nüüd siin kirjatükis panen kirja midagi ülinõmedat ning ebakompetentset, kuid see ongi arenemise võlu, et alati saab paremini.
Mis ma siis lõpuks korvi pistsin?
lavendli
aed-liivatee
võõrasema
rukkilille (2 pakki)
tokkroosi segu
vürtsbasiiliku
murulaugu
talisibula
redise
rooma salati
kurk (2 tk)
Üleval mainitud lillelised on juba mullas. Niiet nüüd tuleb vaid parimat loota.
Leidsin maad riisudes ühe mullasema pinna, kus oli enne peenar olnud ning otsustasin sinna ostetud lilled panna.
Kaevasin maa üles ning üllatusega taipasin, et mullast tulid välja hunnik sibulaid.
Olin üllatus-õnne-hämmeldue segu.
Sest ausalt öeldes ei osanud ma aimata, kui suure patuga hakkama sain.
Igastahes kuna tegu oli juba tehtud, siis otsustasin, et tegutsen edasi ja panen nad mujale mulda. Algul planeerisin sama lapi otsa panna.
Kahjuks aga lapp ei kujunenud piisavalt suureks.
Raamatust "Paljundamise alused" Steven Bradley lugesin, et
Mida peenemaid seemneid kavatsete külvata, seda tasasem ja peenema struktuuriga peab olema külvipeenral muld. Kui peenra pind on liiga jämedakoeline, võivad seemned sattuda kuivadesse õhuaukudesse, kus peavad elu eest võitlema. Kui olete peenra läbi kaevanud, rehitsege selle pind üle peenepiilise rehaga ning purustage kõik mullaklombid nii, et pind jääks ühtlane ja sile.
Juttu oli veel külvivakku külvamisest ja soovitusest mitte üle kasta.
Mida ma küll lugesin just praegu.
Igastahes. Sõelusin ma mulda nii peeneks, kui see võimalik oli. Rohkem varjus olevat peena poolt segasin ka huumusega.
Tegin mulda märjemaks, et mingigi eluslootus oleks.
Kuid õnneks isa näpunäidet "lase vett nii, et kohe on", ma ei järginud.
Vaid lasin mulla piisavalt märjaks.
Segasin seda veel kuivema mullaga ning esimesse otsa tegin ühe pika vao, kuhu panin tokkroose.
Paki peal on selline info:
Aed-tokkroos, kaheaastane
Külviaeg: Mais- juunis peenrasse või kõlvikasti. Idaneb 14-20 päeva temperatuuril 18 kraadi. Kasvukohale istutatakse augustis- septembris.
Istutustihedus: 25x25 cm
Kõrgus: 150-200 cm
Õitsemisaeg: Juulist septembrini järgmisel aastal.
Märkused: vajab tuulevaikser kasvukohta ja toestamist. Võib õitseda ka järgnevatel aastatel.
Kahjuks ei mõista ma küll istutustiheduse mõistet.
Uurin selle kohta raamatust midagi. ei leidnud nagu miskit selle kohta.
Ma siiski eeldan, et see on nö ruutmsentimeetrid, kui suurele alale võiks istutada.
Ma loodan :)
Igastahes sinna samasse vakku ma need lilleseemned puistasin.
Nad olid veidi suuremad sellised rannakarbi kujulised.
Pettumust valmistas, et tegu nö pikavinnaga lilledega, kuid samas eks ole seegi omaette põnev.
Panin mulla peale. Kusjuures kahtlustan, et ehk läksid need seemned liiga sügavale mulda. ca 5 cm.
Hilisemad panin kõrgemale.
Järgmisena paningi rukkililled.
esialgu tegin vaod, kuid siis mõtlesin, et see mulle ei meeldiks, selline põõsas oleks palju armsam.
Ning puistasin nad laiali suuremale pinnale ja ca 3 cm sügavusele.
Pakil on info selline:
Rukkilill, üheaastane
Külviaeg: mais-juunis kasvukohale. Idaneb 12-18 päeva temperatuuril 15 kraadi.
Kõrgus: 70cm
Õitsemisaeg: juuli-august
Kasutamine: hea lõikelill
Märkused: talub ka poolvarjulist kohta.
Seemned oli segamini kuivanud õisikutega.
Nendest edasi hajusalt panin seejärel võõrasemad.
Pakil oli kirjas:
Võõrasema, kaheaastane
Külviaeg: Märtsis külvikasti või juunis peenrasse.
Idaneb 10-18 päeva temperatuuril 18 kraadi. Kasvukohale istutada sügisel või varakevadel.
Kõrgus: 15cm
Istutustihedus: 20x20cm
Õitsemisaeg: Maist augustini olenevalt külviajast.
Kasutamine: Peenrale ja lillekasti. Päikesepaistelisse ja poolvarjulisse kasvukohta. Talub kevadel ja sügisel öökülma kuni miinus 5 kraadi.
Seejärel segasin mulda veidi liivaga.
Et seda suts kuivemaks saada ning istutasin maha lavendli.
Pakil oli kirjas:
Tähklavendel, püsik
Külviaeg: masi-juunis peenrale või külvikasti.
Istutustihedus: 25x25cm
Kasvatus: Eelistab sooja, päikesepaistelist kasvukohta ja kuiva mulda.
Märkused: Väikeses koguses lehti ja õiepungi kasutatakse maitseainena. Kuivatatud oksi ja õisi kappides koide tõrjeks. Sobib hästi ilutaimeks.
Peale selle, kõige otsa panin aed-liivatee.
Pakil oli kirjas:
Aed-liivatee (tüümian), püsik
Külviaeg: aprillis külvikasti või juuni peenrasse. Seeme kaetakse 1-2 mm paksuselt liivakihiga.
Istutustihedus: 20x30cm
Kasvatus: eelistab kuiva ja päiksepaistelist kasuvukohta. Talveks kaetakse kaitseks varakevadise päikese eest.
Märkused: Õitsemise ajal kogutud võrseid kasutatakse nii värselt kui kuivatatult.
Kahjuks ei tõusnud mul käsi otse seemnete peale liiva puistata. Panin siiski mulda ja mulla peale liiva.
Lodoan, et midagi hullu pole.
Kui see sai tehtud, siis tampisin kogu ala veidi tugevamalt kinni ja kastsin veel korra.
Nüüd jäi veel ülesandeks leida koht või teguviis sibulatele.
Lootsin raamatust abi leida, kuid sealt sain vähest infot ning põhiliselt seda, et nad peaksid siiski mullas olema.
Seega uurisin veidi teist peenart, rohisin selle puhtaks ning panin sibulad sinna mulda.
Neid oli päris palju ja väsinuna ma kahjuks just maksimaalselt head tööd vist siiski ei teinud. Aga loodan, et nad väga õnnetud seal pole :)
Selline oli siis minu aednikukarjääri algus.
Loodan, et siit midagi ka välja tuleb.
Saturday, June 4, 2011
Jätk Emma raamatule
On möödunud päris palju ajast, kui ma seda raamatut lugema ning ajalugu sel perioodil uurima hakkasin.
Tegin seda juhuslikult ning kogu protsess oli väga põnev.
Kuid nüüd tunnen, et Emma raamas peitus veel nii mõndagi, mida ma oma esimesel lugemisel ei osanud märgata. Ehket otsustasin raamatu uuesti läbi lugeda ning märkida üles kohad, mida täpsemalt uurida.
Kommentaarina on huvitav ka märkida, et mingi hetk mõtlesin ka järgmist ajajärku 14 sajandi Isabeli raamatut lugeda, kuid mingi hetk tundsin, et see ajab siiski paljud asjad segamini ja ma loobusin selle raamatu lugemisest.
Corfe Castle
leidsin väga ilusaid pilte selle lossiga seoses.
Samamoodi ühe joonistuse, kus oli alapealkirjaks:
From almost any direction Corfe Castle is one of the most spectacular ruined castles in Britain. Here in 978 A.D., King Edward, aged 18, was murdered at the instigation of his stepmother, who coveted the throne for her son. The castle was ruined by Roundhead forces during the Civil War in 1646 and after the war much of the stone was used to build houses in the village. The remains of the castle are now owned by the National Trust.
The mellow Purbeck stone cottages are also a feature of this unspoilt village.
http://www.englishvillagescenes.co.uk/ink/pages/corfecastlebw.html
Ehket mainitaksegi ära Edwardit, kelle tapmisest on ülevaade I petükis.
Leidsin ka Corfe Castle asukoha üles. Paikneb Prantsusmaa ranniku vastas. Suhteliselt lähedal Londonile.
There is evidence in the village of a civilization that existed in 6000 BC; as well as Celtic habitation circa 1300 BC; and of course, the Romans circa AD 50. There is a legend which Tomas Hardy recorded concerning the disappearance of an entire Roman legion, with of course, only its ghost remaining; leading to the conclusion that a massive battle must have taken place between the Celts and the Romans which later resulted in the demise of the Celts. Early in the fifth century, after the Romans left, the Vikings and the Saxons occupied this area until AD 1090 when the Norman Conquest occurred.
http://www.corfecastle.net/
Juttu on kaduma läinud roomlastest. Kuidagi tuttavlik link "leegioni" filmile. Kuid arvatavasti on neid kadunud hingesid rohkem kui see üks teadaolev.
Wikipedias on lühidalt kogu Corfe Castle ajalugu, mis on väga põnev, kuid hetkel ma sinna ei süübi:
http://en.wikipedia.org/wiki/Corfe_Castle
ära on mainitud ka Edwardi tapmine.
Edward, Ethelredi vend ja Edgari poeg
Wikipediast leidsin kena pildi:
Nagu näha, siis Edward sai märtriks ainult seetõttu, et ta tapeti vanelaste poolt. Ei olnud ta eelnev elu sugugi märtriks olemise vääriline.
Igal pool joonistusel on saadud ainest just selle tapmise hetkest ning peekri vastuvõtmisest.
Kummitab mind aga pidevalt küsimus: miks tapeti Edward nii ametlikult? kas seda poleks saanud teha palju vaiksemalt ja salajas?
Wikipedias on väga põnevaid fakte ka Ethelredi ema Elfrida kohta.
Elfrida
http://en.wikipedia.org/wiki/%C3%86lfthryth,_Queen_of_England
Kõigepealt on kirjas, et Edgar oli ka enne abielus, kuid Elfrida oli ainuke naine Edgaril, kes oli nö ametlik kuninganna.
Ta sünnitas kaks poega, esimene oli Edmund ja teine Ethelred. Edmund suri varajases nooruses.
Elfridat nimetatakse kui üldse esimest Inglismaa kuningannat.
Samuti on ta oma teo tõttu üks nimekamaid "kuri võõrasema" figuure muinasjuttudes.
Samas panustas ta suurel määral ka jumala kummardamisele ning oli riigi juhtimisel oluline figuur.
Väga huvitav on seik, kuidas Elfrida kuningaga üldse abiellus.
Kuningas kuulis, et on üks imeilus naine, kelle kohta ta palus uurida ühel mehel nimega Ethewald, kas kuuldus vastab tõele. Kuuldus vastas tõele, kuid Ethewald otsustas hoopis ise naisega abielluda ja saatis sõna kungale, et tegu on ebasobiva naisega.
Edgar palus siiski kohtumist Elfridaga. Ethewald palus Elfridal end inetumaks teha, kuid naine otsustas siiski ristivastupidi käituda.
Jahilkäigu ajal Edgar tappis Ethewaldi ning naitus Elfridaga.
According to William, the beauty of Ordgar's daughter Ælfthryth was reported to King Edgar. Edgar, looking for a Queen, sent Æthewald to see Ælfthryth, ordering him "to offer her marriage [to Edgar] if her beauty were really equal to report." When she turned out to be just as beautiful as was said, Æthelwald married her himself and reported back to Edgar that she was quite unsuitable. Edgar was eventually told of this, and decided to repay Æthelwald's betrayal in like manner. He said that he would visit the poor woman, which alarmed Æthelwald. He asked Ælfthryth to make herself as unattractive as possible for the king's visit, but she did the opposite. Edgar, quite besotted with her, killed Æthelwald during a hunt.
Wikipedias on mainitud ka riigi jagunemist Edwardi valitsemise ajal. Sain sellest nüüd rohkem aru.
Edwardi kuningaks saamist toetas ka Dunstan ning Elfrida esimese mehe vend Ethelwine. Kuninganna poolt oli teine piiskop Ethelwold ning Mercia valitseja.
Edgar died in 975 leaving two young sons, Edward and Æthelred. Edward was almost an adult, and his successful claim for the throne was supported by many key figures including Archbishops Dunstan and Oswald and the brother of Ælfthryth's first husband, Æthelwine, Ealdorman of East Anglia. Supporting the unsuccessful claim of Æthelred were his mother, the Queen dowager, Bishop Æthelwold of Winchester, and Ælfhere, Ealdorman of Mercia.
Lisaks on märgitud, et kogu sellest ajastust on film: The Ceremony of Innocence, kus on nii Thorkel, Emma kui ka kõik teised Emma raamatu osalised.
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Ceremony_of_Innocence_(film)
Film on tehtud aastal 1970 ning kirjutatud Ronald Ribmani poolt.
siin on filmist veidi rohkem kirjas:
http://www.allrovi.com/movies/movie/the-ceremony-of-innocence-perf-v271109?r=allmovie
peaks selle filmi kuskilt üles leidma.
lk 10.
Mercia alderman tuli suure relvastatud kaaskonnaga Weesexisse ja Warehami. Seal laskis ta Edwardi surnukeha välja kaevata ning viis selle kuninglike austusavaldustega Shaftesburysse.
Siin olen ma millestki valesti aru saanud. Arvasin, et Mercia alderman (kohaliku hõimuaristrokaatia juht Inglismaal, hiljem ka kuninga ametnik) oli kuninganna poolt. Kuid näib, et siiski vastu. Vaatan korra teksti üle. Jah Mecia alderman oli kuninganna vastu.
Edwardi tekstis oli ka kirjas, et nüüdseks puhkab ta keha hoopis kolmandas kohas.
Aastal 1001 viidi ta üle kloostrisse.
Lisaks on mainitud, mis paikades on Edward märtsina austatud.
In 1001 his remains were moved to a more prominent place in the abbey, probably with the blessing of his half-brother King Æthelred. Edward was already reckoned a saint by this time. A number of lives of Edward were written in the centuries following his death in which he was portrayed as a martyr, generally seen as a victim of his stepmother Queen Dowager Ælfthryth. He is today recognized as a saint in the Eastern Orthodox Church, the Roman Catholic Church, and the Anglican Communion.
lk 11-12
Samal ajal tõstsid ema ja selle nõuandjad tema ette ka teisi peegleid.
...
Edward oli olnud halb kuningas - kui ta poleks noorest peast surnuks pistetud, oleks ta oma jõhkra türanniolemusega paisanud Inglismaa suurimasse viletsusse. Mõtle oma vaarisale Alfredile, keda hüüti Suureks! Mõtle oma isale, kuningas Edgarile! Nad mõlemad jätsid endast maha vankumatu trooni, mille tugedeks olid rahu ja ümbritseva maailma austus.
....
Aga ainus asi, mis ta nägi, oli see, et üks suurnike suguvõsa tõusis kuningatapu pärast teise vastu.
....
Et peapiiskop Dunstan tõmbas oma käe ära tema ja ta ema pea kohalt- sama Dunstan, kes oli olnud ta isa ja ta venna suureandeline ning austatud nõuandja.
Kuningas Edgar
http://en.wikipedia.org/wiki/Edgar_the_Peaceful
Midagi väga huvitavat ei leidnud. Uudiseks oli et teda nimetati Edgar the Peaceful.
Ning et ta oli Edmund I noorim poeg. Millegipärast eeldasin, et ta oli Alfredi poeg, kuid loogiline, et see nii pole. Vaarisa pole ju vanaisa ;)
Emma raamatus oli ka mainitud et nii Alfredi kui ka Edgari järeltulija on vääritu (lk 11). Kes oli siis nii vääritu Alfredi järeltulija?
Huvitav oli ka fakt, et Edgar kutsus tagasi Dunstani tema eksiilist. Miks oli Dunstan eksiilis?
Upon Eadwig's death in October 959, Edgar immediately recalled Dunstan (eventually canonised as St. Dunstan) from exile to have him made Bishop of Worcester (and subsequently Bishop of London and Archbishop of Canterbury). Dunstan remained Edgar's advisor throughout his reign.
Juttu on ka kaheksast kuningast, millest ma suurt aru ei saa. Ehk kunagi hiljem süvenen.
Mainitud on ka Edgari tütart ja omakorda on mainitud tema tütart kedagi Edithit. Edith oli aga eraldi mainitud ka Emma raamatus. Kas on tegu sama inimesega?
Edgar also had a daughter, possibly illegitimate, by Wulfryth, who later became abbess of Wilton. She was joined there by her daughter, Edith of Wilton, who lived there as a nun until her death. Both women were later regarded as saints
Tegin seda juhuslikult ning kogu protsess oli väga põnev.
Kuid nüüd tunnen, et Emma raamas peitus veel nii mõndagi, mida ma oma esimesel lugemisel ei osanud märgata. Ehket otsustasin raamatu uuesti läbi lugeda ning märkida üles kohad, mida täpsemalt uurida.
Kommentaarina on huvitav ka märkida, et mingi hetk mõtlesin ka järgmist ajajärku 14 sajandi Isabeli raamatut lugeda, kuid mingi hetk tundsin, et see ajab siiski paljud asjad segamini ja ma loobusin selle raamatu lugemisest.
Corfe Castle
leidsin väga ilusaid pilte selle lossiga seoses.
Samamoodi ühe joonistuse, kus oli alapealkirjaks:
From almost any direction Corfe Castle is one of the most spectacular ruined castles in Britain. Here in 978 A.D., King Edward, aged 18, was murdered at the instigation of his stepmother, who coveted the throne for her son. The castle was ruined by Roundhead forces during the Civil War in 1646 and after the war much of the stone was used to build houses in the village. The remains of the castle are now owned by the National Trust.
The mellow Purbeck stone cottages are also a feature of this unspoilt village.
http://www.englishvillagescenes.co.uk/ink/pages/corfecastlebw.html
Ehket mainitaksegi ära Edwardit, kelle tapmisest on ülevaade I petükis.
Lisaks leidsin veel selliseid ilusaid pilte:
lk 8-10
Kui kogu see õudus toimus, oli ta 10 aastat vana......
See oli juhtunud 18. märtsil 978, mil ta viibis Corfe Castle´is koos oma ema, leskkuninganna Elfridaga. Oli pärastlõunane aeg ning ta ei jõudnud ära oodata oma venna Edwardi saabumist.
.....
.....
Jah, seda ta ju teadis, et kuna ta isa kuningas Edgar oli kolme aasta eest surnud ja kuningaks oli valitud Edward.
.....
Sellel, et Edward ennast nii harva näole andis, võis olla muidki põhjusi peale kuningakohustuste; Ethelred andis sellest endale vastumeelselt aru. Edward ise oli selle lausa välja öelnud:
"Su ema vihkab mind!"
.....
Ikka veel sadulas istudes võttis kuningas kruusi vastu, heitis kuningannale terava pilgu ning ütles:
"Tegelikult peaksin ma kõigepealt käskima teil sellest kruusist rüübata, leedi Elfrida, aga ma olen pärast jahilkäiku nii neetult janune, et heidan ettevaatuse kõrvale"
Miks Edward nõnda ütles ja miks ta ema niiviisi nimetas, imestas Ethelred. Kuid kaugemale ta oma mõtetega ei jõudnud, sest nägi üht oma ema meestest Edwardi paremast käest kinni haaramas.
.....
Samal silmapilgul tabas kuningat ootamatu hoop vasakult, ta paiskus sadulast maha ja jäi jalgupidi jalutsisse rippu.
Mis juhtus pärast seda meeste ja hobuste segadikus, seda Ethelred enam ema pitistuses enamei näinud.
.....
Ja ikkagi sai talle varsti teatavaks, et vend oli ta ema ukse ees maha löödud ning et nüüd oli tema ise kuningas.
Leidsin ka Corfe Castle asukoha üles. Paikneb Prantsusmaa ranniku vastas. Suhteliselt lähedal Londonile.
There is evidence in the village of a civilization that existed in 6000 BC; as well as Celtic habitation circa 1300 BC; and of course, the Romans circa AD 50. There is a legend which Tomas Hardy recorded concerning the disappearance of an entire Roman legion, with of course, only its ghost remaining; leading to the conclusion that a massive battle must have taken place between the Celts and the Romans which later resulted in the demise of the Celts. Early in the fifth century, after the Romans left, the Vikings and the Saxons occupied this area until AD 1090 when the Norman Conquest occurred.
http://www.corfecastle.net/
Juttu on kaduma läinud roomlastest. Kuidagi tuttavlik link "leegioni" filmile. Kuid arvatavasti on neid kadunud hingesid rohkem kui see üks teadaolev.
Wikipedias on lühidalt kogu Corfe Castle ajalugu, mis on väga põnev, kuid hetkel ma sinna ei süübi:
http://en.wikipedia.org/wiki/Corfe_Castle
ära on mainitud ka Edwardi tapmine.
Edward, Ethelredi vend ja Edgari poeg
Wikipediast leidsin kena pildi:
või siis selline:
Wikipedia info Edwardi kohta on väga põnev. Kohati täis tükitud erinevat infot, kuid üldjoontes ei olnud ma enne tulnud selle peale, et Edward oli nö abieluväline laps. Ühe versiooni kohaselt olevat ta olnud ühe nunnaga tehtud laps.
Seega (ma küll ei tea täpselt selle aja seadusi) näib, et ametlikult polnudki Edwardil troonile õigust.
Igastahes hilisemas rüütliseaduses oli nii, et sohilastel polnud oma isa varandusele ja nimele õigust.
Ja ka William Bastard oli selle teemaga kimpus ning see toimus suhtelilselt lähedale Edwardi tapmisega.
Kui sajandid on lähedased :)
Samuti väidab wikipedia, et maa oli kahe erineva võimu vahel jaotatud (mis algas juba kuningas Edgari ajastust) ning see tekitas pingeid ning oli võimalik ka kodusõda.
Kuid tekst on nii täis pikitud fakte, et hetkel ma pikemalt süvenema ei hakka.
Igal pool joonistusel on saadud ainest just selle tapmise hetkest ning peekri vastuvõtmisest.
Kummitab mind aga pidevalt küsimus: miks tapeti Edward nii ametlikult? kas seda poleks saanud teha palju vaiksemalt ja salajas?
Wikipedias on väga põnevaid fakte ka Ethelredi ema Elfrida kohta.
Elfrida
http://en.wikipedia.org/wiki/%C3%86lfthryth,_Queen_of_England
Kõigepealt on kirjas, et Edgar oli ka enne abielus, kuid Elfrida oli ainuke naine Edgaril, kes oli nö ametlik kuninganna.
Ta sünnitas kaks poega, esimene oli Edmund ja teine Ethelred. Edmund suri varajases nooruses.
Elfridat nimetatakse kui üldse esimest Inglismaa kuningannat.
Samuti on ta oma teo tõttu üks nimekamaid "kuri võõrasema" figuure muinasjuttudes.
Samas panustas ta suurel määral ka jumala kummardamisele ning oli riigi juhtimisel oluline figuur.
Väga huvitav on seik, kuidas Elfrida kuningaga üldse abiellus.
Kuningas kuulis, et on üks imeilus naine, kelle kohta ta palus uurida ühel mehel nimega Ethewald, kas kuuldus vastab tõele. Kuuldus vastas tõele, kuid Ethewald otsustas hoopis ise naisega abielluda ja saatis sõna kungale, et tegu on ebasobiva naisega.
Edgar palus siiski kohtumist Elfridaga. Ethewald palus Elfridal end inetumaks teha, kuid naine otsustas siiski ristivastupidi käituda.
Jahilkäigu ajal Edgar tappis Ethewaldi ning naitus Elfridaga.
According to William, the beauty of Ordgar's daughter Ælfthryth was reported to King Edgar. Edgar, looking for a Queen, sent Æthewald to see Ælfthryth, ordering him "to offer her marriage [to Edgar] if her beauty were really equal to report." When she turned out to be just as beautiful as was said, Æthelwald married her himself and reported back to Edgar that she was quite unsuitable. Edgar was eventually told of this, and decided to repay Æthelwald's betrayal in like manner. He said that he would visit the poor woman, which alarmed Æthelwald. He asked Ælfthryth to make herself as unattractive as possible for the king's visit, but she did the opposite. Edgar, quite besotted with her, killed Æthelwald during a hunt.
Wikipedias on mainitud ka riigi jagunemist Edwardi valitsemise ajal. Sain sellest nüüd rohkem aru.
Edwardi kuningaks saamist toetas ka Dunstan ning Elfrida esimese mehe vend Ethelwine. Kuninganna poolt oli teine piiskop Ethelwold ning Mercia valitseja.
Edgar died in 975 leaving two young sons, Edward and Æthelred. Edward was almost an adult, and his successful claim for the throne was supported by many key figures including Archbishops Dunstan and Oswald and the brother of Ælfthryth's first husband, Æthelwine, Ealdorman of East Anglia. Supporting the unsuccessful claim of Æthelred were his mother, the Queen dowager, Bishop Æthelwold of Winchester, and Ælfhere, Ealdorman of Mercia.
Lisaks on märgitud, et kogu sellest ajastust on film: The Ceremony of Innocence, kus on nii Thorkel, Emma kui ka kõik teised Emma raamatu osalised.
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Ceremony_of_Innocence_(film)
Film on tehtud aastal 1970 ning kirjutatud Ronald Ribmani poolt.
siin on filmist veidi rohkem kirjas:
http://www.allrovi.com/movies/movie/the-ceremony-of-innocence-perf-v271109?r=allmovie
peaks selle filmi kuskilt üles leidma.
lk 10.
Mercia alderman tuli suure relvastatud kaaskonnaga Weesexisse ja Warehami. Seal laskis ta Edwardi surnukeha välja kaevata ning viis selle kuninglike austusavaldustega Shaftesburysse.
Siin olen ma millestki valesti aru saanud. Arvasin, et Mercia alderman (kohaliku hõimuaristrokaatia juht Inglismaal, hiljem ka kuninga ametnik) oli kuninganna poolt. Kuid näib, et siiski vastu. Vaatan korra teksti üle. Jah Mecia alderman oli kuninganna vastu.
Edwardi tekstis oli ka kirjas, et nüüdseks puhkab ta keha hoopis kolmandas kohas.
Aastal 1001 viidi ta üle kloostrisse.
Lisaks on mainitud, mis paikades on Edward märtsina austatud.
In 1001 his remains were moved to a more prominent place in the abbey, probably with the blessing of his half-brother King Æthelred. Edward was already reckoned a saint by this time. A number of lives of Edward were written in the centuries following his death in which he was portrayed as a martyr, generally seen as a victim of his stepmother Queen Dowager Ælfthryth. He is today recognized as a saint in the Eastern Orthodox Church, the Roman Catholic Church, and the Anglican Communion.
lk 11-12
Samal ajal tõstsid ema ja selle nõuandjad tema ette ka teisi peegleid.
...
Edward oli olnud halb kuningas - kui ta poleks noorest peast surnuks pistetud, oleks ta oma jõhkra türanniolemusega paisanud Inglismaa suurimasse viletsusse. Mõtle oma vaarisale Alfredile, keda hüüti Suureks! Mõtle oma isale, kuningas Edgarile! Nad mõlemad jätsid endast maha vankumatu trooni, mille tugedeks olid rahu ja ümbritseva maailma austus.
....
Aga ainus asi, mis ta nägi, oli see, et üks suurnike suguvõsa tõusis kuningatapu pärast teise vastu.
....
Et peapiiskop Dunstan tõmbas oma käe ära tema ja ta ema pea kohalt- sama Dunstan, kes oli olnud ta isa ja ta venna suureandeline ning austatud nõuandja.
Kuningas Edgar
http://en.wikipedia.org/wiki/Edgar_the_Peaceful
Midagi väga huvitavat ei leidnud. Uudiseks oli et teda nimetati Edgar the Peaceful.
Ning et ta oli Edmund I noorim poeg. Millegipärast eeldasin, et ta oli Alfredi poeg, kuid loogiline, et see nii pole. Vaarisa pole ju vanaisa ;)
Emma raamatus oli ka mainitud et nii Alfredi kui ka Edgari järeltulija on vääritu (lk 11). Kes oli siis nii vääritu Alfredi järeltulija?
Huvitav oli ka fakt, et Edgar kutsus tagasi Dunstani tema eksiilist. Miks oli Dunstan eksiilis?
Upon Eadwig's death in October 959, Edgar immediately recalled Dunstan (eventually canonised as St. Dunstan) from exile to have him made Bishop of Worcester (and subsequently Bishop of London and Archbishop of Canterbury). Dunstan remained Edgar's advisor throughout his reign.
Juttu on ka kaheksast kuningast, millest ma suurt aru ei saa. Ehk kunagi hiljem süvenen.
Mainitud on ka Edgari tütart ja omakorda on mainitud tema tütart kedagi Edithit. Edith oli aga eraldi mainitud ka Emma raamatus. Kas on tegu sama inimesega?
Edgar also had a daughter, possibly illegitimate, by Wulfryth, who later became abbess of Wilton. She was joined there by her daughter, Edith of Wilton, who lived there as a nun until her death. Both women were later regarded as saints
Saturday, April 16, 2011
luulekatsetus
kesk lootusetuid tallermaid
paikneb ilus ja ja roosa
koeramamma
ta on hämmastunud
ta on Kadriorus ning
ta ees laium mudamülgas
Kuidas nii?
kuidas sai see siia?
ta selja taga on
veelgi enam hämmeldunud
koer chinchaua
ta on Kadriorus ning
ta ees laius mudamülgas
See pole võimalik
paikneb ilus ja ja roosa
koeramamma
ta on hämmastunud
ta on Kadriorus ning
ta ees laium mudamülgas
Kuidas nii?
kuidas sai see siia?
ta selja taga on
veelgi enam hämmeldunud
koer chinchaua
ta on Kadriorus ning
ta ees laius mudamülgas
See pole võimalik
Sunday, April 10, 2011
Mango-Vaarika juustukook: minu katsetuste, silmade ja maitseelamuste läbi
Retsept "Juustukoogid" Lia Virkus, Angeelika Kang.
Põhi:
180g küpsiseid (soovitavalt kondenspiima maitselisi)
2 sl fariinsuhkrut
90g võid
Täidis:
500g toorjuustu (näiteks mascarpone)
4 dl hapukoort
2,5 dl suhkrut
1 purk (425 g) mangokompotti
3 dl värskeid või külmutatud vaarikaid
5 muna
2 sl jahu
Purusta küpsised ning sega suhkru ja sulatatud võiga.
Suru küpsisesegu 24cm läbimõõduga ja küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva vormi põhja. Küpseta põhja 180-kraadises ahjus 10 minutit.
Täidise tegemiseks vahusta toasoe toorjuust suhkruga. Lisa hapukoor. Sega juurde püreeritu mangokonserv, vaarikad, munad ja jahu.
Kalla segu eelküpsetatud põhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 1 tund.
Pane külma vähemalt 3 tunniks kuni üle öö.
Laupäeva hommiku üks plaane algavaks päevaks oli küpsetada üks kook.
Kahjuks väike haigusevimm, väsimus ja kõik muu surusid mu voodisse pikali päise päeva ajal. Magasin kosutavalt ja magusalt.
Aga ärgates olin tige. Ma pole midagi tehtud saanud!
Oma enese enesetunde nimel otsustasin vähemalt koogiga ühele poole saada.
Haarasin juustukookide raamatu, lõin suvalisest kohast lahti. Kirjutasin sõnumisse koostisained.
Poodi.
Üldjoontes on siiski tegu kalli koogiga. Kahjuks ma ei jätnud alles tšekki, kuid toidkorv maksis ca 26 euri. Sinna kuulusid küll ka: õli 4 eur, päikesekuivatatud tomatid 3 eur, 3 jäätist 2 eur, basiilik, tomat ja mozarella 5 eur, ehket koogiretsepti jaoks kulus ca 9 eur.
Küpsised võtsin Digestivid.
Toorjuustuna Ricotta, eestimaine.
Ei lisanud lisasuhkrut küpsistele. Ma pole suur magusaarmastaja ning Digestiv küpsised ise on ka suhteliselt magusad. Lisasin vaid näpuotsa täie muskaati.
Pildi järgi näib, et ka vaarikad pandi algretsepti püreestatuna. Ma panin tervelt. Ilusamad.
Ka hapukoort panin vähem, kuna poes olles ei arvanud, et nõnda palju seda peaks minema. Ma siis lisasin 250g.
Ahjus hoidsin veidi kauem, kuna keskelt ei tahtnud ära küpseda.
Lehel "toidutegu" http://toidutegu.wordpress.com/2010/11/21/mango-vaarika-juustukook/ on soovitatud ahjus hoida 1 tund ja 20 minutit. Samuti on temperatuuri seal tõstetud 170 kraadini.
See näib mõistlik, kuna siis oleks kook läbinisti ära küpsenud.
Samas ei jäänud mu kook pealt nii pruun. Kuid oleksin seda eelistanud veidi vedelale sisule.
Igastahes kindel on, et kook vajab soojemat ahju ja kauemat küpsetamist.
Või tulnuks veidi rohkem jahu sisusse lisada.
Vedela keskmise osa tõttu pealiskiht mul veidi murenes. Teen selle küpsisepuruga ilusamaks. Koogi make-up :)
Igastahes üldtulemus mulle meeldib. Värske ja kerge kook. Ei ole liialt magus ega ka hapu. Ricotta tüklus on samuti mõnusaks vahelduseks keelel.
Mangomaitse kumab maitsest läbi. Olgugi, et esimene mõte maitses oli, et miks mangot lisada...?
Põhja ja segu kooslus on mõnusasti tasakaalus.
Sobib peale veidi rasvasema toidu järgseks magustoiduks, andes lõpptulemusele kergema noodi. Pigem tee-kõrvane, kui kohvikõrvane kook. Hea on roheline tee, ideaalne oleks jasmiinitee.
Põhi:
180g küpsiseid (soovitavalt kondenspiima maitselisi)
2 sl fariinsuhkrut
90g võid
Täidis:
500g toorjuustu (näiteks mascarpone)
4 dl hapukoort
2,5 dl suhkrut
1 purk (425 g) mangokompotti
3 dl värskeid või külmutatud vaarikaid
5 muna
2 sl jahu
Purusta küpsised ning sega suhkru ja sulatatud võiga.
Suru küpsisesegu 24cm läbimõõduga ja küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva vormi põhja. Küpseta põhja 180-kraadises ahjus 10 minutit.
Täidise tegemiseks vahusta toasoe toorjuust suhkruga. Lisa hapukoor. Sega juurde püreeritu mangokonserv, vaarikad, munad ja jahu.
Kalla segu eelküpsetatud põhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 1 tund.
Pane külma vähemalt 3 tunniks kuni üle öö.
Laupäeva hommiku üks plaane algavaks päevaks oli küpsetada üks kook.
Kahjuks väike haigusevimm, väsimus ja kõik muu surusid mu voodisse pikali päise päeva ajal. Magasin kosutavalt ja magusalt.
Aga ärgates olin tige. Ma pole midagi tehtud saanud!
Oma enese enesetunde nimel otsustasin vähemalt koogiga ühele poole saada.
Haarasin juustukookide raamatu, lõin suvalisest kohast lahti. Kirjutasin sõnumisse koostisained.
Poodi.
Üldjoontes on siiski tegu kalli koogiga. Kahjuks ma ei jätnud alles tšekki, kuid toidkorv maksis ca 26 euri. Sinna kuulusid küll ka: õli 4 eur, päikesekuivatatud tomatid 3 eur, 3 jäätist 2 eur, basiilik, tomat ja mozarella 5 eur, ehket koogiretsepti jaoks kulus ca 9 eur.
Küpsised võtsin Digestivid.
Toorjuustuna Ricotta, eestimaine.
Ei lisanud lisasuhkrut küpsistele. Ma pole suur magusaarmastaja ning Digestiv küpsised ise on ka suhteliselt magusad. Lisasin vaid näpuotsa täie muskaati.
Pildi järgi näib, et ka vaarikad pandi algretsepti püreestatuna. Ma panin tervelt. Ilusamad.
Ka hapukoort panin vähem, kuna poes olles ei arvanud, et nõnda palju seda peaks minema. Ma siis lisasin 250g.
Ahjus hoidsin veidi kauem, kuna keskelt ei tahtnud ära küpseda.
Lehel "toidutegu" http://toidutegu.wordpress.com/2010/11/21/mango-vaarika-juustukook/ on soovitatud ahjus hoida 1 tund ja 20 minutit. Samuti on temperatuuri seal tõstetud 170 kraadini.
See näib mõistlik, kuna siis oleks kook läbinisti ära küpsenud.
Samas ei jäänud mu kook pealt nii pruun. Kuid oleksin seda eelistanud veidi vedelale sisule.
Igastahes kindel on, et kook vajab soojemat ahju ja kauemat küpsetamist.
Või tulnuks veidi rohkem jahu sisusse lisada.
Vedela keskmise osa tõttu pealiskiht mul veidi murenes. Teen selle küpsisepuruga ilusamaks. Koogi make-up :)
Igastahes üldtulemus mulle meeldib. Värske ja kerge kook. Ei ole liialt magus ega ka hapu. Ricotta tüklus on samuti mõnusaks vahelduseks keelel.
Mangomaitse kumab maitsest läbi. Olgugi, et esimene mõte maitses oli, et miks mangot lisada...?
Põhja ja segu kooslus on mõnusasti tasakaalus.
Sobib peale veidi rasvasema toidu järgseks magustoiduks, andes lõpptulemusele kergema noodi. Pigem tee-kõrvane, kui kohvikõrvane kook. Hea on roheline tee, ideaalne oleks jasmiinitee.
Friday, April 1, 2011
Raamat. Emma- kaks korda kuninganna, Rune Pär Olofsson
Ühel päeval võtsin oma raamaturiiulist pealkirja mainitud raamatu. Igatsesin ajaloo järele. Kuid samas teadsin ka, et igatsen seikluste järele.
Õnneks mõlemat see raamat mulle pakkus.
Raamat räägib kuningannast, kes oli kaks korda Inglismaal kuninga naine.
Ethelred Nõutu ja Knud Suure kuninganna.
Raamat räägib 1000-1052 aastatest Inglismaa, Taanis ja Norras ning puudutab kogu muud ülejäänud maailma.
Heaks seosete tõmbamiseks.
Aga vaatame mida pakuvad antud raamatu piires välja toodud tegelaste elud, kui ajada näpuga järge muudest ajaloo raamatuist ning surfata netimaailmas.
Raamat näeb välja selline:
http://www.vanaraamat.ee/index.php?act=book_view&book_id=11512&t_id=32
Esialgu tegin otsingu netis ja eesti keeles.
"Emma, kuninganna"
leidsin igasuguseid "Emmasid", kuid mitte seda õiget.
Nüüd teadlikumana proovin ka "Normandia Emma"
Antud otsingiga satun aga juhuslikult sellisele infole:
http://www.zzz.ee:8080/docs/ROOT/Algernon/docShowArt?artid=1868&type=news_item
Normandia
On nõnda, et Prantsuse kuningas Charles III (Lihtne) otsustas ära osta Taani päritolu viikingid ja pakkus nende juhile Rollole tehingut, et too saab enesele Seine`i suuet ümbritsevad maad, juhul kui tõotab, et tõrjub tagasi rivaalitsevad viikingid. Sõlmitakse Saint-Clair-sur-Epte leping. Rollo pidas kokkuleppest kinni ja kõigest mõne põlvkonna pärast said viikingitest normannid, kes võtsid üle alamate keele ja ristiusu. Normandia hertsog Guillaume (William Vallutaja) on Rollo järeltulija kuuendast põlvest.
Inglismaa
Peale lastetu kuninga Edward Usutunnistaja surma 5 jaanuaril 1066 oli Inglise kuningatroonile 3 pretendenti: William Sohilaps (hilisem William Vallutaja), Harold Godwinson ja Norra kuningas Harald III (Harald Hardraada) .
See Harald Hardraada on huvitav mees. Ta on Olav Püha (Olav Haraldsson) poolvendadest noorim. 1030 osaleb ta Stiklestadi lahingus, kus hukkub Püha Olav. Harald ise saab haavata, kuid tal õnnestub põgeneda. 1031 (st. aasta peale Tartu vallutamist ja Ugandi maksusõltlusesse painutamist Jaroslav Targa poolt) jõuab Harald koos kaaslastega Kiievisse, kus astub Jaroslav Targa teenistusse. Ta osaleb Jaroslavi Poola kampaanias samal aastal. Mõni aeg hiljem leiame ta juba Konstantinoopolist Varangide seast. Harald paistab silma Bütsantsi kampaanias Bulgaaria vastu. Arvatakse, et rahad, mis Harald teenib Konstantinoopolis, aitavad tal ka hiljem Norra krooni tagasi saada. Harald lahkub Konstantinoopolist 1042. Imelikult kombel just aasta enne seda, mil Jaroslav Tark saadab Konstantinoopoli peale oma laevastiku.
Harold II ehk Harold Godwinson (umbes 1022 – 14. oktoober 1066) oli Inglismaa kuningas aastal 1066.
Harold oli Taani päritolu võimuka üliku Godwini poeg. 1053. aastal sai temast isa surma järel Wessexi krahv ehk kuninga järel mõjukuselt teine mees riigis. Ta paistis silma eduka sõjamehena, lüües aastatel 1062–1063 Walesi valitsejat. 1064. aastal saabus Harold Normandiasse, kus asus hertsog Williami teenistusse, kus sõdis edukalt Bretagne vastu. Normanni allikate kohaselt lubanud Harold aidata Williamile hankida Inglismaa trooni, ent tõenäoliselt on see hilisem fiktsioon, et õigustada Inglismaa vallutamist. Lastetu kuningas Edward Usutunnistaja plaanis trooni jätta hoopis oma sugulasele Edgar Æthelingile, kuid too oli vana kuninga surres liialt noor. Et Inglismaad ähvardasid korraga kaks invasiooni, nii Norrast kui ka Normandiast, otsustas inglise ülikute kogu kuningaks valida hea sõjamehena tuntud Haroldi.
William Vallutaja elik William Sohilaps. Sünnib 1027 Normandia hertsog Robert I ainsa ja ebaseadusliku pojana. Tema ema on parkali tütar. See teadmine varjutab kogu Williami elu.
1066 septembris tungivad norrakad ja normannid pea korraga Inglismaale. Norrakaid juhib Harald Hardrade, kes on liidus Haroldi venna Tostiga. Haraldi väes on 15000 meest. Fulfordi lahingus saavutab Harald suure võidu esimestei kohatud inglise vägede üle. Harald eeldab, et Harold Godwinson on allaandmiseks küps. Kuid Harold ise on teisel arvamusel. 25 sept 1066 kohtuvad Stamfordi silla lahingus Harold Hardraade ja Harold II väed. Haroldi raskelt relvastatud anglosaksi väed olid katnud nelja päevaga 185 miili, kuid valmis lahinguks. Haraldi viikingid, kes aga olid oodanud vastast saabuvat päevi hiljem olid paljud jätnud oma rasked turvised laevadele. See otsustas lahingu käigu. Kuigi viikingid osutasid tunde kestvat metsikut vastupanu, murdsid saksid nende kilbirivist läbi. Kui ka mõlemad viikingite väejuhid olid surma saanud, langes lahing lõplikult sakside kätte. Harald ise sai surma noole läbi, mis tungis ta kõrri. Tema armee sai nii kõvasti lüüa, et 300 – st laevast suundus vaid 25 tagasi Norra.
Kuid Harold ei saanud kaua lustida lahinguväljal. Samal ajal olid normannid juba Lõuna – Inglismaal maabunud. Nõnda pidid Haroldi väed kiirmarsile asuma, et taas ruttu teisele poole riiki jõuda. 14. oktoobril toimunud Hastingsi lahingus Harold langes ning William Vallutaja kroonib end inglise kuningaks.
See leitud lõik on väga põnev, kuna hõlmab peamiselt enne ja peale raamatus toimunud üksikasju.
Samas on aga tegu raamatus olnud isikute järglastega.
Kes aga kellest pärines.
Esimestel otsingutel mäletan, et leidsin Normandia Emma sugupuu. Ehk annab see selgust.
Inglise keeles: Emma de Normandie.
http://en.wikipedia.org/wiki/Emma_de_Normandie
Selgub, et Emma venna Richardi poja Roberti ja naise nimega Herleva sohipoeg oli William Vallutaja. Ehket Robert on ülalnäidatud artiklis kui Normandia hertsog Robert I ja Herleva on mainitud kui parkali tütar.
Williamit on raamatus ka mainitud, kuid ma ei mäleta, mis olid Emma emotsioonid sellega seoses.
Kõrvalepõige: Emma suguvõsapuus pole ära toodud ühe vennana piiskop Robertit.
Sugupuus on ära toodud ka Godwin.
Godwinil ja Githal oli poeg Harold II, neil oli veel palju lapsi, kuid ka tütar Edith, kes sai Edward Usunutunnistaja naiseks. Edward oli siis omakorda Emma ja Ethelredi esimene poeg.
Emma oma pojast Edwardist suurt ei arvanud. Ta oli juba sündides kole albiino laps, kuid kasvades ta ka suurt ei muutunud. Ometigi käis Emma peale Ethelredi surma Edwardit Inglismaa witanile esitamas, et teda kuningaks valitaks. Kusjuures enne värvis ta Edwardi kulme ja ripsmeid tumedamaks ja püüdis teda riietusega kenamaks teha.
Hiljem valiti Edward juba otse witani poolt kuningaks, kuid seda alles peale Knuti ning Knytte, Haraldi valitsemist. Kusjuures Emma siis seisis oma poja valitsejaks saamise vastu ning läkitas sõna Magnusele, et too Inglismaale kuningaks tuleks.
Ometigi sai Edward kuningaks ning ema ja poja vaheline suhe ei olnud kuigi ilus. Edward võttis Godwini juhtimise all olles ära ka kõik Emma varad.
Godwinit on raamatus kirjeldatud kui äraandjat ja niiditõmbajat.
Vaatan kas leian raamatust Williamit, Edwardit või Godwinit puudutavat infot.
lk.415
Emma ema Gunnor ütleb oma surivoodil:
"Ma ei saa aru oma tütrepoegadest. Goda ju õigustab oma nime, aga Edwardil ja Alfredil paistab harilikust rahvatarkusest puudu olevat. Ma ei oska nendega millestki rääkida,***- kui ma just ei tee Edwardiga juttu pühakutest ja Alfrediga jahikoertest!"
Emma oli sunnitud emaga nõustuma. Tema ja Ethelredi lapsed olid kõigi Knudi valitsemisaastate jooksul saanud kodust Inglismaalt korralikku ülalpidamisraha ega tarvitsenud Normandias kellegi ees sellepärast häbeneda. Ent kumbki poegadest polnud saavutanud mingit positsiooni Roueni õukonnas ega muidu maal tähelepanu äratanud. Kumbki polnud endale ka kallimat leidnud.
samal lehel tuleb üks teine fakt välja. Ometi ma ei tea, kas tegu on ikka õige Herlevaga.
lk 417
Emma räägib oma vend Robertile:
"Aga Robert, mis sa ometi oled teinud Herlevaga, nagu ma kuulma pidin?! On see tõsi, et sa läksid temast lahku?"
Vana piiskopi põsed lõid õhetama.
!Lahku ja lahku," pomises ta kimbatuses, "tema elab koos omadega Evreaux´s ja kannab hoolt mu krahvkonna eest. Meil läks lahti sihuke neetud ajujaht abielus piiskoppidele, et meie meelest oli targem kummalgi omaette elama hakata. Muidu on meil kõik nagu ennegi.*"
Kõigepealt, kas piiskop Robert ongi äkki Williami osa? Ometigi räägib Emma ajaloopuu teist keelt.
Teine põnev koht on nö "abielus piiskopid".
Raamatus on toodud ka fakt, et Alfred ja Edward olid Roberti kasvatada Normandias.
Kohe järgmisel lehel saan aga selgust Roberti küsimusele.
lk 418.
Emma on just teada saanud, et Robert on surnud.
Hertsog Robertil oli pisike poeg nimega Guillaume, aga see oli sohipeg ja täisealisusest alles kaugel. Naise nimi, kellega Robert oli kokku elanud, oli samuti Herleva ning ta öeldi olevat ühe Falais´parkali tütar. Emma polnud temaga kunagi kohtunud. Küsimus oli nüüd selles, kuidas suhtub Prantsusmaa kuningas lääniõigusse ja pärilusse, Mõistagi oli Robert enne Pühale Maale siirdumist lasknud Normandia isandail vanduda truudust Guillaumeõile, aga seesuguseid vandeid võis murda kiiremini, kui jõuad ühe "Ave" maha lugeda, oleks ainult kaalukas põhjus.
***
Kui asjad peaksid halvasti minema, võis see surm tähendada Normandia lõppu- sellisena, nagu Emma seda maad tundis.
Antud lehel olevast tekstist selgub, et koos Robertiga sai surma ka krahv Dreux, kes oli minu meelest Emma tüdtre Goda mees. Robert suri kohas nimega Nikaia.
Goda jäi leseks koos oma kolme pojaga. Goda pojad ei olnud vist märgitud suguvõsapuusse.
Godadki pole lapsena sugupuusse märgitud..:?
Sama lehel kõrvallehel on juttu ka Norra käekäigust.
lk 419
Knudi ebaseaduslik naine Alfiva ja nende poeg Sven löödi Norrast taganema. Knud olid nad sinna asevalitsejaks pannud. Tronnelagi mehed tagasi troonile Olavi poja Magnuse. Magnus oli alles 10 aastat vana.
*ajalugu kordus; "kuningas" Olavit oli juba hakatud austama kui pühakut, kuna Stiklestadi juures, kus Olav langes, väideti imesid ja endeid nähtud olevat,
Stiklestadi on mainitud ka ülevaolevas artiklis ning on mainitud, et Harald, kes oli Olavi poolvend, osales samuti selles lahingus, kuid sai põgenema.
Juttu on ka Emma kohtumisest Williamiga:
lk 448
Suri Emma vend Roueni peapiiskop Robert, tema matusele minnes kohtus ta esmakordselt ka kümneaastase hertsogi Guillaume'i, ehk Williami, ehk Wilhelmiga; erinevates keeltes omandas ta nimi erineva kuju, kuid kõik olid ühel meelel ta hüüdnime osas, milleks oli Bastard. Selle nimega pidi ta maadlema, kuni läks ajalukku William Vallutajana.
Ta oli juba nelja sugulase eestkoste all olnud: hetkel valitses Normandiat Willemi nimel üks Emma vennapoegi Gace Robert, surnud peapiiskopi poeg. Ta nimetas peale oma isa surma onupoeg Maugeri peapiiskopiks, kuigi see oli vaid 20 aastat vana.
Kuid samas olnud see same Gace Williami esimese eestkostja surma taga.
Selle teemaga seoses leidsin netist selliseid raamatuid:
Lähen kasutatud raamatute poodi uurima, mida neil head on pakkuda.
02.04.11.
Leidsin raamatust "100 kuulsat katedraail" lisainfot Westminster Abbey Londonis, kus on lisaks mõningaid põnevaid fakte.
Seal on kirjas lk 162.
Sellest ajast peale kui William Vallutaja 1066. aastal siin endale ise krooni pähe pani, on peaaegu kõik Briti kuningad ja kuningannad- kokku 37- kroonitud Westminster Abbeys.
Lisaks on kirjas, et Elisabethi troonimine kestis seal 4 tundi (1953.aastal) ning esimest korda ajaloos kajastati seda ka meedias. Seal toimub ka kuningliku perekonna leinajumalateenistus, kuigi alates 1970 ei maeta monarhe enam kirikusse, vaid Windsori lossi valdustesse. Nimetatud katedraal ei allu mitte piiskopile, vaid kuningakojale. (ametlik nimi: The Collegiate Church of St.Peter of Westminster)
Esimene, kloostriga seotud kirik oli pühendatud apostel Peetrusele. 1050.aastal asendas viimane anglosaksi kuningas Edward Usutunnistaja selle romaani, hiljem normanni ehitisega. 1245. aastal alustas Henry III kulukat ettevõtmist: plaanis oli ehitada gooti stiilis katedraal.
Tekib küsimus, kas tegu on ikka selle sama ehitisega, millest oli juttu raamatus.
Ehitis, mis oli Knuti jaoks erilise tähtsusega? Või ajan ma teise hoonega segi?
Samas on seal ka kirjas:
Saja aasta jooksul jäi gooti kooriosa normanni kirikulöövi lisandiks, 1377. aastal lasi Richard II selle kompleksi maha lammutada ning alustas võimsa kirikulöövi ehitamist.
ehket tegu ikka sama hoonega, millest ka raamatus juttu, kuid seda uuendati sajandist sajandisse.
Lisaehitustest on veel juttu:
Põhiliseks muudatuseks oli kabeli juurde ehitamine aastatel 1503-1519, mis valmisid Henry VII ja tema järetulijate ajal.
Westminsteris paiknevad erinevad kuningate kabelid, nii Henri VII, kui ka Edward Usutunnistaja kabel asub seal. Seal puhkavad ka Elizabeth I (1533-1603) ja tema poolõde Mary I- "kaaslased nii troonil kui ka hauas". Samuti šotlaste kuninganna Mary Stuart, kelle pea raiuti maha Elizabeth I käsul.
Tema peog, Šotimaa kuningas James VI lasi talle püstitada hauamonumendi, mis on veel uhkem kui tema nõbu Elizabeth I oma.
Sinna on maetud või mälestustahvliga austatud palju kirjanikke, nimetatakse nö Poets Corner. Samuti on kuulsate riigimeeste hauamonumendid.
Emma raamatus on kirjas nii:
lk 463.
St. Peteri klooster Londonis, mille oli asutanud vana kuningas Edgar, oli viimastel aastatel rohkem tuntud Westminsteri nime all. Suurem osa selle kõrval seisnud kuningalossist oli, nagu me teame, põlenud maha vahetult enne kuningas Knudi surma, aga kloostrikirik oli alles. Sinna maetigi nüüd kuningas Harald enne witani kokkutulekut Hardeknudi "taasvalimiseks" Inglise kuningatroonile.
Ehket mitte Knud ei olnud kurvastanud sellepärast, et Westminster Abbey põles, vaid selle kõrval oli kuningakoda. Sellest täpsemalt raamat lk 423
Emma oli alles mõne nädala kodus Inglismaal olnud, kui talle toodi Winchesteri sõnum, et ta abikaasa kuningas Knud oli Shaftesburgis surnud. See juhtus 12. novembril 1035 ning Knud oli äsja saanud nelikümmend kaks aastat vanaks.
Mõnede arvates oli kuningas surnud kurvastusest selle üle, et ta armastatud Westminster House oli maha põlenud.
Teised meenutasid, et kuningas Knudi isa Sven Harkhabe oli samuti kukkunud jala pealt samas vanuses, ilma et keegi oleks midagi kuulnud mingist haigusest või õnnetusest.
Lisaks on juttu Westminsteri kloostrist, kui Emma peale pulmi koos Ethelrediga ratsutab Londonis.
Ta on Ethelred,
lk 42
Ta pööras ennast sadulas poolest saadik ringi ning osutas: seal kavatseb ta lasta vana linnuse korralikuks lossiks välja ehitada- otse kloostri kõrval, mille oli rajanud ta isa, kuningas Edgar. See oli St. Peteri klooster ehj Westminster. Isa oli olnud küllalt ettenägelik muretsemaks endale sinna tühja krunti, enne veel, kui London nii neetud kombel kasvama hakkas. Hea oleks, kui pääseks elamast keset haisu ja trügimist.
Kas ja kust leiaks infot selle kõrval oleva lossi kohta? Kas see kunagi ka taastati?
Leidsin infot:
http://en.wikipedia.org/wiki/Westminster
Kus on kirjas, et nimi Estminister kirjeldab piirkonda, kus paiknevad Westminster Abbey ja Westminsteri loss.
Lossist ka ilus pilt:
Vaatan, mida ma Edward Usutunnistaja kohta leian.
Eesti keeles on rakse infot leida, kuid leidsin veidi välise infokillu.
http://et.wikipedia.org/wiki/Buckinghami_palee
Nimelt Buckingham palee maa-ala esimene teadaolev omanik oli Edward Usutunnistaja.
Hiljem on seda maa-ala müüdud, kingitud ja konfiskeeritud korduvalt. Nii on selle maa-ala omanikeks olnud William Vallutaja, Westminster Abbey, Henry VIII ja James I. Kuid esimene loss ehitati sellesse kohta arvatavasti alles 1624. See põles 1674 maha.
Ehket ainult maalapp oli Edwardi omandis. Ja loss ise ehitati sajandeid hiljem.
Päris põnev artikkel:
http://www.postimees.ee/110107/esileht/meelelahutus/238557.php
Misiganes aeg on möödunud, kuid olen õnnelik kahe raamatu omanik.
Üks neist "Keskaeg", Mait Kõiv Priit Raudkivi, mida kohe ka tsiteerin:
Prantsusmaal püüdsid viikingid mitmel korral vallutada Pariisi ja vaid suure vaevaga suutsid prantsuse feodaalid linna kaitsta. Aastal 911 andis Prantsuse kuningas ühele viikingi pealikule lääniks praeguse Normanida poolsaare Põhja-Prantsusmaal. Sinna rajasid viikingid oma hertsogiriigi ja nende järgi hakatigi piirkonda nimetama Normandiaks.
lk 41.
Õnneks mõlemat see raamat mulle pakkus.
Raamat räägib kuningannast, kes oli kaks korda Inglismaal kuninga naine.
Ethelred Nõutu ja Knud Suure kuninganna.
Raamat räägib 1000-1052 aastatest Inglismaa, Taanis ja Norras ning puudutab kogu muud ülejäänud maailma.
Heaks seosete tõmbamiseks.
Aga vaatame mida pakuvad antud raamatu piires välja toodud tegelaste elud, kui ajada näpuga järge muudest ajaloo raamatuist ning surfata netimaailmas.
Raamat näeb välja selline:
http://www.vanaraamat.ee/index.php?act=book_view&book_id=11512&t_id=32
Esialgu tegin otsingu netis ja eesti keeles.
"Emma, kuninganna"
leidsin igasuguseid "Emmasid", kuid mitte seda õiget.
Nüüd teadlikumana proovin ka "Normandia Emma"
Antud otsingiga satun aga juhuslikult sellisele infole:
http://www.zzz.ee:8080/docs/ROOT/Algernon/docShowArt?artid=1868&type=news_item
Normandia
On nõnda, et Prantsuse kuningas Charles III (Lihtne) otsustas ära osta Taani päritolu viikingid ja pakkus nende juhile Rollole tehingut, et too saab enesele Seine`i suuet ümbritsevad maad, juhul kui tõotab, et tõrjub tagasi rivaalitsevad viikingid. Sõlmitakse Saint-Clair-sur-Epte leping. Rollo pidas kokkuleppest kinni ja kõigest mõne põlvkonna pärast said viikingitest normannid, kes võtsid üle alamate keele ja ristiusu. Normandia hertsog Guillaume (William Vallutaja) on Rollo järeltulija kuuendast põlvest.
Inglismaa
Peale lastetu kuninga Edward Usutunnistaja surma 5 jaanuaril 1066 oli Inglise kuningatroonile 3 pretendenti: William Sohilaps (hilisem William Vallutaja), Harold Godwinson ja Norra kuningas Harald III (Harald Hardraada) .
See Harald Hardraada on huvitav mees. Ta on Olav Püha (Olav Haraldsson) poolvendadest noorim. 1030 osaleb ta Stiklestadi lahingus, kus hukkub Püha Olav. Harald ise saab haavata, kuid tal õnnestub põgeneda. 1031 (st. aasta peale Tartu vallutamist ja Ugandi maksusõltlusesse painutamist Jaroslav Targa poolt) jõuab Harald koos kaaslastega Kiievisse, kus astub Jaroslav Targa teenistusse. Ta osaleb Jaroslavi Poola kampaanias samal aastal. Mõni aeg hiljem leiame ta juba Konstantinoopolist Varangide seast. Harald paistab silma Bütsantsi kampaanias Bulgaaria vastu. Arvatakse, et rahad, mis Harald teenib Konstantinoopolis, aitavad tal ka hiljem Norra krooni tagasi saada. Harald lahkub Konstantinoopolist 1042. Imelikult kombel just aasta enne seda, mil Jaroslav Tark saadab Konstantinoopoli peale oma laevastiku.
Harold II ehk Harold Godwinson (umbes 1022 – 14. oktoober 1066) oli Inglismaa kuningas aastal 1066.
Harold oli Taani päritolu võimuka üliku Godwini poeg. 1053. aastal sai temast isa surma järel Wessexi krahv ehk kuninga järel mõjukuselt teine mees riigis. Ta paistis silma eduka sõjamehena, lüües aastatel 1062–1063 Walesi valitsejat. 1064. aastal saabus Harold Normandiasse, kus asus hertsog Williami teenistusse, kus sõdis edukalt Bretagne vastu. Normanni allikate kohaselt lubanud Harold aidata Williamile hankida Inglismaa trooni, ent tõenäoliselt on see hilisem fiktsioon, et õigustada Inglismaa vallutamist. Lastetu kuningas Edward Usutunnistaja plaanis trooni jätta hoopis oma sugulasele Edgar Æthelingile, kuid too oli vana kuninga surres liialt noor. Et Inglismaad ähvardasid korraga kaks invasiooni, nii Norrast kui ka Normandiast, otsustas inglise ülikute kogu kuningaks valida hea sõjamehena tuntud Haroldi.
William Vallutaja elik William Sohilaps. Sünnib 1027 Normandia hertsog Robert I ainsa ja ebaseadusliku pojana. Tema ema on parkali tütar. See teadmine varjutab kogu Williami elu.
1066 septembris tungivad norrakad ja normannid pea korraga Inglismaale. Norrakaid juhib Harald Hardrade, kes on liidus Haroldi venna Tostiga. Haraldi väes on 15000 meest. Fulfordi lahingus saavutab Harald suure võidu esimestei kohatud inglise vägede üle. Harald eeldab, et Harold Godwinson on allaandmiseks küps. Kuid Harold ise on teisel arvamusel. 25 sept 1066 kohtuvad Stamfordi silla lahingus Harold Hardraade ja Harold II väed. Haroldi raskelt relvastatud anglosaksi väed olid katnud nelja päevaga 185 miili, kuid valmis lahinguks. Haraldi viikingid, kes aga olid oodanud vastast saabuvat päevi hiljem olid paljud jätnud oma rasked turvised laevadele. See otsustas lahingu käigu. Kuigi viikingid osutasid tunde kestvat metsikut vastupanu, murdsid saksid nende kilbirivist läbi. Kui ka mõlemad viikingite väejuhid olid surma saanud, langes lahing lõplikult sakside kätte. Harald ise sai surma noole läbi, mis tungis ta kõrri. Tema armee sai nii kõvasti lüüa, et 300 – st laevast suundus vaid 25 tagasi Norra.
Kuid Harold ei saanud kaua lustida lahinguväljal. Samal ajal olid normannid juba Lõuna – Inglismaal maabunud. Nõnda pidid Haroldi väed kiirmarsile asuma, et taas ruttu teisele poole riiki jõuda. 14. oktoobril toimunud Hastingsi lahingus Harold langes ning William Vallutaja kroonib end inglise kuningaks.
See leitud lõik on väga põnev, kuna hõlmab peamiselt enne ja peale raamatus toimunud üksikasju.
Samas on aga tegu raamatus olnud isikute järglastega.
Kes aga kellest pärines.
Esimestel otsingutel mäletan, et leidsin Normandia Emma sugupuu. Ehk annab see selgust.
Inglise keeles: Emma de Normandie.
http://en.wikipedia.org/wiki/Emma_de_Normandie
Selgub, et Emma venna Richardi poja Roberti ja naise nimega Herleva sohipoeg oli William Vallutaja. Ehket Robert on ülalnäidatud artiklis kui Normandia hertsog Robert I ja Herleva on mainitud kui parkali tütar.
Williamit on raamatus ka mainitud, kuid ma ei mäleta, mis olid Emma emotsioonid sellega seoses.
Kõrvalepõige: Emma suguvõsapuus pole ära toodud ühe vennana piiskop Robertit.
Sugupuus on ära toodud ka Godwin.
Godwinil ja Githal oli poeg Harold II, neil oli veel palju lapsi, kuid ka tütar Edith, kes sai Edward Usunutunnistaja naiseks. Edward oli siis omakorda Emma ja Ethelredi esimene poeg.
Emma oma pojast Edwardist suurt ei arvanud. Ta oli juba sündides kole albiino laps, kuid kasvades ta ka suurt ei muutunud. Ometigi käis Emma peale Ethelredi surma Edwardit Inglismaa witanile esitamas, et teda kuningaks valitaks. Kusjuures enne värvis ta Edwardi kulme ja ripsmeid tumedamaks ja püüdis teda riietusega kenamaks teha.
Hiljem valiti Edward juba otse witani poolt kuningaks, kuid seda alles peale Knuti ning Knytte, Haraldi valitsemist. Kusjuures Emma siis seisis oma poja valitsejaks saamise vastu ning läkitas sõna Magnusele, et too Inglismaale kuningaks tuleks.
Ometigi sai Edward kuningaks ning ema ja poja vaheline suhe ei olnud kuigi ilus. Edward võttis Godwini juhtimise all olles ära ka kõik Emma varad.
Godwinit on raamatus kirjeldatud kui äraandjat ja niiditõmbajat.
Vaatan kas leian raamatust Williamit, Edwardit või Godwinit puudutavat infot.
lk.415
Emma ema Gunnor ütleb oma surivoodil:
"Ma ei saa aru oma tütrepoegadest. Goda ju õigustab oma nime, aga Edwardil ja Alfredil paistab harilikust rahvatarkusest puudu olevat. Ma ei oska nendega millestki rääkida,***- kui ma just ei tee Edwardiga juttu pühakutest ja Alfrediga jahikoertest!"
Emma oli sunnitud emaga nõustuma. Tema ja Ethelredi lapsed olid kõigi Knudi valitsemisaastate jooksul saanud kodust Inglismaalt korralikku ülalpidamisraha ega tarvitsenud Normandias kellegi ees sellepärast häbeneda. Ent kumbki poegadest polnud saavutanud mingit positsiooni Roueni õukonnas ega muidu maal tähelepanu äratanud. Kumbki polnud endale ka kallimat leidnud.
samal lehel tuleb üks teine fakt välja. Ometi ma ei tea, kas tegu on ikka õige Herlevaga.
lk 417
Emma räägib oma vend Robertile:
"Aga Robert, mis sa ometi oled teinud Herlevaga, nagu ma kuulma pidin?! On see tõsi, et sa läksid temast lahku?"
Vana piiskopi põsed lõid õhetama.
!Lahku ja lahku," pomises ta kimbatuses, "tema elab koos omadega Evreaux´s ja kannab hoolt mu krahvkonna eest. Meil läks lahti sihuke neetud ajujaht abielus piiskoppidele, et meie meelest oli targem kummalgi omaette elama hakata. Muidu on meil kõik nagu ennegi.*"
Kõigepealt, kas piiskop Robert ongi äkki Williami osa? Ometigi räägib Emma ajaloopuu teist keelt.
Teine põnev koht on nö "abielus piiskopid".
Raamatus on toodud ka fakt, et Alfred ja Edward olid Roberti kasvatada Normandias.
Kohe järgmisel lehel saan aga selgust Roberti küsimusele.
lk 418.
Emma on just teada saanud, et Robert on surnud.
Hertsog Robertil oli pisike poeg nimega Guillaume, aga see oli sohipeg ja täisealisusest alles kaugel. Naise nimi, kellega Robert oli kokku elanud, oli samuti Herleva ning ta öeldi olevat ühe Falais´parkali tütar. Emma polnud temaga kunagi kohtunud. Küsimus oli nüüd selles, kuidas suhtub Prantsusmaa kuningas lääniõigusse ja pärilusse, Mõistagi oli Robert enne Pühale Maale siirdumist lasknud Normandia isandail vanduda truudust Guillaumeõile, aga seesuguseid vandeid võis murda kiiremini, kui jõuad ühe "Ave" maha lugeda, oleks ainult kaalukas põhjus.
***
Kui asjad peaksid halvasti minema, võis see surm tähendada Normandia lõppu- sellisena, nagu Emma seda maad tundis.
Antud lehel olevast tekstist selgub, et koos Robertiga sai surma ka krahv Dreux, kes oli minu meelest Emma tüdtre Goda mees. Robert suri kohas nimega Nikaia.
Goda jäi leseks koos oma kolme pojaga. Goda pojad ei olnud vist märgitud suguvõsapuusse.
Godadki pole lapsena sugupuusse märgitud..:?
Sama lehel kõrvallehel on juttu ka Norra käekäigust.
lk 419
Knudi ebaseaduslik naine Alfiva ja nende poeg Sven löödi Norrast taganema. Knud olid nad sinna asevalitsejaks pannud. Tronnelagi mehed tagasi troonile Olavi poja Magnuse. Magnus oli alles 10 aastat vana.
*ajalugu kordus; "kuningas" Olavit oli juba hakatud austama kui pühakut, kuna Stiklestadi juures, kus Olav langes, väideti imesid ja endeid nähtud olevat,
Stiklestadi on mainitud ka ülevaolevas artiklis ning on mainitud, et Harald, kes oli Olavi poolvend, osales samuti selles lahingus, kuid sai põgenema.
Juttu on ka Emma kohtumisest Williamiga:
lk 448
Suri Emma vend Roueni peapiiskop Robert, tema matusele minnes kohtus ta esmakordselt ka kümneaastase hertsogi Guillaume'i, ehk Williami, ehk Wilhelmiga; erinevates keeltes omandas ta nimi erineva kuju, kuid kõik olid ühel meelel ta hüüdnime osas, milleks oli Bastard. Selle nimega pidi ta maadlema, kuni läks ajalukku William Vallutajana.
Ta oli juba nelja sugulase eestkoste all olnud: hetkel valitses Normandiat Willemi nimel üks Emma vennapoegi Gace Robert, surnud peapiiskopi poeg. Ta nimetas peale oma isa surma onupoeg Maugeri peapiiskopiks, kuigi see oli vaid 20 aastat vana.
Kuid samas olnud see same Gace Williami esimese eestkostja surma taga.
Selle teemaga seoses leidsin netist selliseid raamatuid:
Lähen kasutatud raamatute poodi uurima, mida neil head on pakkuda.
02.04.11.
Leidsin raamatust "100 kuulsat katedraail" lisainfot Westminster Abbey Londonis, kus on lisaks mõningaid põnevaid fakte.
Seal on kirjas lk 162.
Sellest ajast peale kui William Vallutaja 1066. aastal siin endale ise krooni pähe pani, on peaaegu kõik Briti kuningad ja kuningannad- kokku 37- kroonitud Westminster Abbeys.
Lisaks on kirjas, et Elisabethi troonimine kestis seal 4 tundi (1953.aastal) ning esimest korda ajaloos kajastati seda ka meedias. Seal toimub ka kuningliku perekonna leinajumalateenistus, kuigi alates 1970 ei maeta monarhe enam kirikusse, vaid Windsori lossi valdustesse. Nimetatud katedraal ei allu mitte piiskopile, vaid kuningakojale. (ametlik nimi: The Collegiate Church of St.Peter of Westminster)
Esimene, kloostriga seotud kirik oli pühendatud apostel Peetrusele. 1050.aastal asendas viimane anglosaksi kuningas Edward Usutunnistaja selle romaani, hiljem normanni ehitisega. 1245. aastal alustas Henry III kulukat ettevõtmist: plaanis oli ehitada gooti stiilis katedraal.
Tekib küsimus, kas tegu on ikka selle sama ehitisega, millest oli juttu raamatus.
Ehitis, mis oli Knuti jaoks erilise tähtsusega? Või ajan ma teise hoonega segi?
Samas on seal ka kirjas:
Saja aasta jooksul jäi gooti kooriosa normanni kirikulöövi lisandiks, 1377. aastal lasi Richard II selle kompleksi maha lammutada ning alustas võimsa kirikulöövi ehitamist.
ehket tegu ikka sama hoonega, millest ka raamatus juttu, kuid seda uuendati sajandist sajandisse.
Lisaehitustest on veel juttu:
Põhiliseks muudatuseks oli kabeli juurde ehitamine aastatel 1503-1519, mis valmisid Henry VII ja tema järetulijate ajal.
Westminsteris paiknevad erinevad kuningate kabelid, nii Henri VII, kui ka Edward Usutunnistaja kabel asub seal. Seal puhkavad ka Elizabeth I (1533-1603) ja tema poolõde Mary I- "kaaslased nii troonil kui ka hauas". Samuti šotlaste kuninganna Mary Stuart, kelle pea raiuti maha Elizabeth I käsul.
Tema peog, Šotimaa kuningas James VI lasi talle püstitada hauamonumendi, mis on veel uhkem kui tema nõbu Elizabeth I oma.
Sinna on maetud või mälestustahvliga austatud palju kirjanikke, nimetatakse nö Poets Corner. Samuti on kuulsate riigimeeste hauamonumendid.
Emma raamatus on kirjas nii:
lk 463.
St. Peteri klooster Londonis, mille oli asutanud vana kuningas Edgar, oli viimastel aastatel rohkem tuntud Westminsteri nime all. Suurem osa selle kõrval seisnud kuningalossist oli, nagu me teame, põlenud maha vahetult enne kuningas Knudi surma, aga kloostrikirik oli alles. Sinna maetigi nüüd kuningas Harald enne witani kokkutulekut Hardeknudi "taasvalimiseks" Inglise kuningatroonile.
Ehket mitte Knud ei olnud kurvastanud sellepärast, et Westminster Abbey põles, vaid selle kõrval oli kuningakoda. Sellest täpsemalt raamat lk 423
Emma oli alles mõne nädala kodus Inglismaal olnud, kui talle toodi Winchesteri sõnum, et ta abikaasa kuningas Knud oli Shaftesburgis surnud. See juhtus 12. novembril 1035 ning Knud oli äsja saanud nelikümmend kaks aastat vanaks.
Mõnede arvates oli kuningas surnud kurvastusest selle üle, et ta armastatud Westminster House oli maha põlenud.
Teised meenutasid, et kuningas Knudi isa Sven Harkhabe oli samuti kukkunud jala pealt samas vanuses, ilma et keegi oleks midagi kuulnud mingist haigusest või õnnetusest.
Lisaks on juttu Westminsteri kloostrist, kui Emma peale pulmi koos Ethelrediga ratsutab Londonis.
Ta on Ethelred,
lk 42
Ta pööras ennast sadulas poolest saadik ringi ning osutas: seal kavatseb ta lasta vana linnuse korralikuks lossiks välja ehitada- otse kloostri kõrval, mille oli rajanud ta isa, kuningas Edgar. See oli St. Peteri klooster ehj Westminster. Isa oli olnud küllalt ettenägelik muretsemaks endale sinna tühja krunti, enne veel, kui London nii neetud kombel kasvama hakkas. Hea oleks, kui pääseks elamast keset haisu ja trügimist.
Kas ja kust leiaks infot selle kõrval oleva lossi kohta? Kas see kunagi ka taastati?
Leidsin infot:
http://en.wikipedia.org/wiki/Westminster
Kus on kirjas, et nimi Estminister kirjeldab piirkonda, kus paiknevad Westminster Abbey ja Westminsteri loss.
Lossist ka ilus pilt:
Seega on loss täiesti olemas, peab veel uurima, mis ütleb lossi ajalugu selle loomise kohta.
Enne aga veidi Westminster Abbey ajaloost. Vaatame, mida Wikipedia meile lisaks annab.
Eelneva info alusel teame, et Edward Usutunnistaja asendas romaani normanni ehitisstiiliga.
Emma raamatus on ka kirjas, et kloostri ehitas vana Edgar, Ethelredi isa. Aga kas sellele faktile saame ka kinnitust?
Kahjuks on wikipedia selle koha pealt nõrk.
Leidsin lehe, kus on ära toodud kloostri ajalugu sajandite kaupa.
10.sajand- 960.ndal aastal Londoni piiskop Dunstan viis 12 munka "Thonrney saarele", mis oli isoleeritud ning paiknes Thamesi jõe kaldal. Seal on kirjas, et kuningas Edgar toetas neid maaga, kuid veel pole juttu kloostri rajamisest.
Näib nagu mungad läksid sinna piirkonda enne kloostrit ja hakkasid seda siis rajama.
Igastahes need 12 munka alustasid igapäevast jumalateenistuskombeid ja nee don seal jätkunud siiamaani.
11. sajand- Edward Usutunnistaja asutas Westminsteri lossi kloostri kõrvale ning lasi ehitada uue kiriku, mille pühendas St. Peterile ja mis pühitseti 28. detsember 1065.a. Edward suri paar päeva hiljem. William vallutaja valis selle kloostri enda kroonimiseks 25. dets 1066.
Ehket klooster oli olemas juba enne, kirik ehitatid Edwardi ajal.
Endiselt pole siin mainitud, kes siiski selle kloostri rajas.
Vaatan veel ajaloos edasi, mida põnevat seal Westminsteris veel toimus.
12. sajand- 1161 tehti Edward Usutunnistajast pühak. Paavst nimetas Edwardi pühakuks ja 13. okt 1163 viidi ta luud uude pühapaika, kus olid maetud ka Henry II ja Thomas Becket, kes oli Cantenbury peapiiskop. See tegi kloostrist palverännaku asukohaks.
Siin on nimetatud Edward Usutunnistaja- saintly king :)
Tõlkest on raske aru saada, kuid arvan, et esialgu oli Edward maetud kuhugi aeda, kuid hiljem toodi ta kloostrisse sisse ja tehti talle eraldi kabel, kuhu ta luud viidi.
Edasi tuleb ajalugu erinevate uuenduste ja kroonimiste kohta, Hetkel see ei köida.
Aga siiski- tahaks teada, miks ja kudias esimene kivi kloostrist paika pandi. Uurin veel.
Leidsin!
Klooster on olnud tugevais seoses erinevate kuningateg ning saanud annetusi valitsejatelt. Alates kuningast Edgar (valitses 959-975), kes andis suure tüki maad, mis hetkel moodustab paeaegu kogu Westminsteri piirkonna.
Ja siis tuleb taas juttu Edwardist, kes ehitas lossi ning kiriku.
Samas siiski ei saanud ma infot, kes siiski rahastas kloostri ehitust.
Samuti mainitakse igalpool Edwardit kui lossi rajajat, samas kui Emma raamatus oli kirjas, et tegu oli siiski Knutiga.
Püüan üles leida raamatust selle koha, kus Knut alustas ehitamist.
Leidsin sellise vahepala:
lk 332
Torkel oli Londonis. Kuningas oli ta enda juurde kutsunud, kuid Wardrobe House´is kuningat polnud. Arvati, et kuningas viibib Westminsteris palee ehitusel.
***ja ületama kitsa silla; Westminster asetses saarel. Ta leidis kuninga ehitustellingutelt vana hoone hallis.
***ja ületama kitsa silla; Westminster asetses saarel. Ta leidis kuninga ehitustellingutelt vana hoone hallis.
***
"Seal üleval on tore võlv," lausus ta ning osutas sinna, kus oli äsja seisnud. "Ma otsustasin kõigepealt vana hoone korda seada, enne kui uue kallale asuda."
***
Torkel vaatas ehitustellingute ja tellisevirnade keskel ringi. Kahtlemata oli see ilus maja, aga Wardrobe House´i ei saanud see ometi asendada, nii kitsas nagu siin oli. Nagu ta aru võis saada, oli Knud juba tükk aega lasknud uue lossi tarvis plaane ja jooniseid koostada. Torkel oli lootnud suurt osa uuest hoonest juba valmina näha saada...
Vähemalt Emma raamatu järgi oli Knud see, kes alustas Westminsteri lossi ehitamist.
Kas aga fakt vastab tõele?
Vaatame, mida põnevat leiame veel Westminster lossi kohta.
Wikipediast leiame, et
Loss on hetkel kasutuses kui valitsuse hoone.
On toimunud aastate jooksul palju restuareerimise ja muud säärast.
On mainitud ka, et Knud Suur (valitses 1016-1035) oli esimene hoone kasutajaid kuningliku residentsina.
Lisaks on seal muud infot, mis aga hetkel mulle nii suurt huvi ei paku.
Kuna Emma raamat näitas Edward Usutunnistajat suhteliselt halvas valguses, on ta aga ajaloo lehekülgedel selle ajastu tihedamalt mainitud tegelane.
Kas siis pühadus tekibki ei millestki?
Vaatan, mida ma Edward Usutunnistaja kohta leian.
Eesti keeles on rakse infot leida, kuid leidsin veidi välise infokillu.
http://et.wikipedia.org/wiki/Buckinghami_palee
Nimelt Buckingham palee maa-ala esimene teadaolev omanik oli Edward Usutunnistaja.
Hiljem on seda maa-ala müüdud, kingitud ja konfiskeeritud korduvalt. Nii on selle maa-ala omanikeks olnud William Vallutaja, Westminster Abbey, Henry VIII ja James I. Kuid esimene loss ehitati sellesse kohta arvatavasti alles 1624. See põles 1674 maha.
Ehket ainult maalapp oli Edwardi omandis. Ja loss ise ehitati sajandeid hiljem.
Päris põnev artikkel:
http://www.postimees.ee/110107/esileht/meelelahutus/238557.php
"Inimkonna ajalugu" raamatus oli kirjas, et Pühale Maale saadeti Normandia hertsog Robert. Kas tegu sama Robertiga, kellest oli Emma raamatus juttu? Vt aasta üle.
Knuti ajastust oli äärmiselt vähe eelmainitud raamatus juttu. Mõned leheküljed olid.
Olid ka mõned read William Vallutajast.
Kuid suurt midagi ei olnud siiski.
Hillar Palamets | "Vanaaja kultuurist ja olust..." | 1967 | 4,50 EUR ( 70 EEK ) | |
Hillar Palamets | "Keskaja kultuurist ja olust..." | 1982 | 4,47 EUR ( 70 EEK ) | |
Mait Kõiv, Jaak Naber, Priit Raudkivi, Tõnis Ritson | "Keskaja ajalugu: kuni 15. s..." | 1991 | 2,88 EUR ( 45 EEK ) |
Misiganes aeg on möödunud, kuid olen õnnelik kahe raamatu omanik.
Üks neist "Keskaeg", Mait Kõiv Priit Raudkivi, mida kohe ka tsiteerin:
Prantsusmaal püüdsid viikingid mitmel korral vallutada Pariisi ja vaid suure vaevaga suutsid prantsuse feodaalid linna kaitsta. Aastal 911 andis Prantsuse kuningas ühele viikingi pealikule lääniks praeguse Normanida poolsaare Põhja-Prantsusmaal. Sinna rajasid viikingid oma hertsogiriigi ja nende järgi hakatigi piirkonda nimetama Normandiaks.
lk 41.
Subscribe to:
Posts (Atom)